looduskalender.ee

 

 

 

Otsustasime Arnega, et vaatame  kevadtalvised ilmad ja lumesaju veel talilinnukaameras üle - äkki tuleb veel uusi külalisi…

 

Linnaparkides ja vanades kalmistuaedades pole hallpea-rähni trehvamine üllatus. Küllalt sageli arvatakse sulestiku värvust märgates, et tegu oli roherähniga – hallrähne võib meil pesitseda üle kolme tuhande paari, aga roherähni kohtamine mandril on tõsisele linnuhuvilisele rariteet. Vaid Saaremaa kultuurmaastikuga piirnevates lehtmetsades võib veel poolsada roherähni paari pesitseda. Mõlemad liigid on enamalt jaolt paigalinnud.

 

Hallpea-rähnil on pikkust kuni kolmkümmend sentimeetrit ning kaalu kuni sada viiskümmend grammi - võrdluseks, et nad on meie tuntumast, suur - kirjurähnist „veerandi“ jagu suuremad. Peasulestik on neil hall, silmade vahel must triip, lõual samuti must, põskhabemele sarnanev kitsas triip. Noorlinnudude sulestik on veidi heledamat tooni. Laup on punane vaid isaslinnul. Silmaiiris kõigil punane, nokk tumehall ning jalad kollakashallid.

 

Õnnestunud foto järgi on lindu hea kirjeldada, aga palju keerulisem looduses märgata - tegu on äärmiselt ettevaatliku liigiga. Sageli mängivad linnud vaatlejaga peitust. Kui Sina tegutsevat lindu märkad, siirdub hallpea sageli tüve taha peitu ning toimetab seal edasi. Püüad liikuda vaikselt uude asukohta, aga sama kordub… Piltnikule päris keeruline objekt.

 

Hallpea vaatlused: LINK