Fotod: Ingmar Muusikus ja Arne Ader
Kaelustuvid
Kaelustuvid väldivad võimalusel männikuid, aga ülejäänud metsatüübid sobivad neile hästi nagu ka pargid või isegi koduaiad. Metsas võib tuvide tuttav tiivaplagin veidi kummastust tekitada, aga lendutõusul hoiatatakse sellega ka liigikaaslaseid. Meigas on meie looduses valitsev tuviliik ning võrdluseks, et arvukus tuttava kodutuviga on võrdne – viiskümmend kuni kaheksakümmend tuhat lindu. Saabujad ning läbirändajaid on päevasel ajal märgatavad, lennupilt päris jõuline.
Kaelustuvi on teistest tuvidest suurem ja teistest tuvilistest pikema sabaga: keskmise kehapikkusega, nelikümmend sentimeetrit, kaalu poole kilo ringis. Mõlemast soost täiskasvanud linnud on sarnased. Iseloomulikud on valged laigud kaelal ning vöödid tiibadel. Klassikaline „tuvivärvidega“ pea ja kurgualune, valgete laikude kõrval on rohelist, kui veinpunast metallläiget. Veinpunast läiget võime märgata nii rindmikul ning isegi alakehal. Silma vikerkest valkjalt kollakas, jalad punased.
Pesitsemiseeelset madalatoonilist tuvikudrutamist annab meil veel oodata.
Kohatud on ka õõnetuvisid (Columba oenas), aga nemad on vähearvukad. Sagedamad Lääne-Eesti metsades ning eriti männikutes, kus me kaelustuvisid ei kohta.
Kaelustuvide vaatlused:
LINK
Kaelustuvid