Foto: Arne Ader
Pasknäär männil. Võlla raba.
Pasknäär on käinud reeglipäraselt õhtupoolikul kui teised vareslased on platsi suures osas tühjaks söönud. Suures plaanis on hallvareseid ja ronkasid korraga pildis olnud üle tosina, harakaid kaks „abielupaari“, nii nad aasta läbi paariti koos liiguvad. Kotkaklubi meeste tähelepanekutel liigub kaamerate vaateväljas kindlalt viis merikotkast.
Aga pidime ju pasknäärist kõnelema ja talvine arvukus võib kõikuda saja tuhande ja veerand miljoni linnu vahel. Varesest väiksema linnu kokkupandud tiibadel on meie rahvusvärvid, keha roosakashall, valge sabatüvi, pikk must saba, mitte nõnda pikk, kui harakal ja kohevil sulgedega lagipea häiritud olekus. Meelsamini tegutseb ettevaatlik, aga mitte inimpelglik lind metsa äärealadel, kus palju alustaimestikku. Segatoiduline ja soetab omale sügiseti talvevarusid, näiteks tammetõrusid. Kui trehvad tammehakatisi metsa all kasvamas, võib suure tõenäolisusega „istutajaks“ pasknääri pidada, ei jää ju kõik usinalt peidetud tõrude asukohad meelde. Pea ainus, kes pasknääriga tammede istutamisel konkureerib, on orav.