looduskalender.ee

 

 

 

 

 

Selleks, et omavahel eristada metsakimalast ja hallkimalast, peame pisut silma harjutama. Mõlemad on suhteliselt väikesed ning eelistavad tegutseda pigem kuivadel õierikastel niitudel ja teepervedel kui põllumaal. Mõlemal asetseb tiibade vahel must laik, mida kõrvalt vaadates näeme, et selle esiserv ei ole selgelt piiritletud nagu näiteks maakimalasel või niidukimalasel vaid moodustub heledate ja tumedate karvade hajusast segust. Puusad on nii metsa- kui hallkimalasel kollased.

 

Olgugi liigitatud halliks, on metsakimalane oma õlgkollase kuni oliivrohelise karvastiku ning oranžika tagakeha tipuga üks värvikamaid liike Eestis. Tumedad vöödid joonistuvad ka tagakehal ja eriti silmatorkav on must vööt tagakeha kolmandal lülil vahetult enne ruuget tagakeha tippu. Tagakeha lülide tagumistes servades on kollaste karvade ridadest moodustuvad kitsad jooned. Värvid võivad metsakimalasel ära pleekida, mistõttu ta võib paista kahvatult hallikas.

 

Mõnikord võime leida metsakimalase melanootilist vormi (B. sylvarum var. nigrescens), mida on segi aetud tumekimalasega. Nende emaste eristamiseks peame vaatama peentunnuseid: tagakeha lõpulülide kitiinkesta, mis metsakimalasel on läikivmust, tumekimalasel tuhm. Kivikimalasest eristub metsakimalase tume vorm piklikuma näokuju poolest ning sellega, et keskjala käpa esimese laienenud lüli alumises välimises servas paikneb terav oga.

 

Hallkimalasel ruuget tagakeha tippu pole. Tagakeha on lõpuni kaetud triibustikuga, mis moodustub iga lüli esiservas asuvate tumedate ja tagaservas asuvate heledate karvade vaheldumisest ning mis on ühtlasem kui metsakimalasel. Võrreldes metsakimalasega on hallkimalasel pikemad suised.

 

Liitu „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis: LINK

 

jaga huvilistega pilte oma kodukoha kimalastest!