looduskalender.ee

 

Kullerkupp

 

 

Kullerkupud on väga paljudele lemmiklilled - neid on kaunilt maalidele jäädvustatud ja võõrad pole luuletused…

 

Tulikaliste hulka kuuluv kullerkupp eelistab kasvukohana niiskemaid niite ja puisniite teda leiame ka metsaveertest. Tavaline kõikjal mandril, harvemini leiame kullerkuppe meie saartel.

 

Maikuu teisel poolel õitsele puhkevaid kullerkuppe istutavad aiapidajad loodusest ümber oma lillepeenardesse (mitmeaastane, lühikese risoomiga „uus hoolealune“ talub seda hästi)  – sobiva mullaviljakuse, niiskuse ja valgustingimuste korral muutuvad taimed tõeliselt lopsakateks ning lisandub uusi õievarsi. Kas tänulikkusest aiapidaja hoole eest? 

 

Kullerkupp võib isegi looduses kasvada kolmveerand meetri kõrguseks, aga tavaliselt on taimed madalamad. Taime vars on sile, lehed sõrmjalt lõhestunud, veidi läikivad ja püsivad veel augustiski rohelistena. Ühelgi Eesti taimel selliseid kerajaid õisi pole nagu kullerkupul: välja tuleb nii, et erkkollased õielehed on hoopis tupplehed ning kroonlehtedest, mis asetsevad õie keskel, väljaspool tolmukaid on meenäärmeteks moodustunud. Emakaidki on rohkem, kui teistel õistaimedel. Kuidas ja kes „kuppu“ siise pääsevad, et kullerkuppu tolmeldada? Tolmeldama pääsevad väikesed putukad, kes õiekattelehtede vahelt sisse poevad ja suurematel mutukatel pole sinna asja. Aga õitele muneb oma munad kullerkupukärbes ning tolmeldajateks on õites arenevad kärbsevastsed. Vastsed toituvad omakorda kullerkupu seemnetest.

 

Õiteilu püsib kullerkuputaimel paar nädalat, ühel taimel võib olla paarkümmend kuni nelikümmend õit. Juuli alul näeme õitest arenenud kuivi kukkurvilju, milles hulk seemneid.