looduskalender.ee

Ei ole enam suur saladus, et me rahvas on sattunud tõsise depressiooni lainesse. Seda imelikum on, et kommertstelekanalid ei edasta enam loomasaateid nagu seda tehti 10 aasta tagusel majanduslanguse ajal. Rohtu pakub Looduskalender.

 

Linnutoidumajade hooaeg on alanud: rasvatihane ja põldvarblane.
 

15. novembrist on taas üleval talvine kotkakaamera Loode-Eesti ühes kauges rabas http://www.looduskalender.ee/node/1943. Tulemas on ka möödunud aastal ülipopulaarne SeaTV ja linnusöögilaua kaamera. 
Ilmamees Gennadi Skromnov lubab, et Kotka TV kaudu vähemalt ronki, harakaid, rebaseid ja kährikuid saab küll näha: „Aga nädala jooksul käisid kohal ka viis kotkast.“ Kotkamees Tiit Randal lisab, et esialgu on tõesti kohal vaid rongad ja varesed: „Kotkad muutuvad maast toidu võtmisel julgemaks siis, kui ümberringi on kõik jääs: „Nad armastavad röövida ronkasid, kui need suure tükiga lähevad.“ Igal kotkal on oma nägu, või õigemini oma saba – just selle kaudu ja ka sulestiku erinevuse kaudu on neil võimalik vahet teha. Muidugi on paljudel kotkastel jalas ka rõngad ja neid on kotkameestel hea välja suumida parempoolselt pildilt, kus kuvatakse istumispuud. Tiit Randla ütleb, et eelmisel aastal käis söötmisplatsil 10 erineva rõngaga kotkast: Koola poolsaarelt, Saamimaalt, Rootsist ja Soomest. Nii et meie talvised kotkad on justkui jõuluvana saadikud – kotkastel ju hea terav pilk ka – vaatamaks kas me ikka häid tegusid teeme.

 

Merikotkas.
 

Üks selline jõuluvana saadik rippus oma tormist räsitud tiibadel eelmise nädala keskpaigas ka meie akna taga. Aotähe kommentaar oli sellele, et nii vara ei pea ju vaatama. Aga küllap tuli valgesabaline merikotkas hoopis järvekaldale saaki otsima ja tugev tuul surus ta üle rannamänniku meie akende alla. Ka naerukajakad otsisid veel kiljudes rannaveest paremaid palasid. Samas ei ole järv peale viimase suure adruvalli randa veeretamist kuu aega tagasi enam midagi rannale uhtumas – järv on vegetatsiooni selleks aastaks lõpetanud. Rannavesi siiski veel ei külmu, kaldalaine on aga täis klirisevaid jäänõelu. Seal, kus vesi üle käib on liiv pehme ja pinnas püdel, soojast vee haardest väljas aga on liivarand kivikõva ja külmunud. Külmunud on ka adruvallid, mis sel aastal on poole meetri kõrgused. Kadripäevast viskas Talvetaat külma kivi merre ja sooja kivi allikasse, jüripäeval vahetas jälle ringi, teab vanarahva tarkusest öelda Mikk Sarv. 

Tiikidele tuli jää - talv on seega alanud. 

 

Lumi tuli eelmise nädala alguses, rohkem sai maa valge külmusega kaetud kõrgustikel ja millegipärast ka pealinnas. Küllap üritab ilmataat meile nii märku anda, et niikuinii on loodus kõige tähtsam: „Sudige seal oma majandusasjadega palju tahate – kui mina vaevaks võtan, siis on ilm ikka esiuudis!“ Aga Pärnumaalt ei ole Enn Vilbaste sõnul rabast sugugi kõik luiged rändele lahkunud. Ja eks kogu nädala jooksul oli seal lundki vähem. Mnjah, ja Nigula turvakodusse sattus 14. novembril isegi üks suitsupääsuke! Oli Viljandimaal äkki tiiki potsatanud, kust ta tuli, ei tea keegi. Enne lume tulekut üritasid Nigula rabas tedred veel mängida, nüüd on nad rohkem teede ääres, nii nagu kollasekõhulised talvikesedki.

 

Puukoristaja.
 

Eelmisel esmaspäeval autoga läbi lumesaju Tallinna poole sõites õnnestus mul ka pisikese kitsekarja sekka sõita. Õnneks õnnelikult. Kitsed ei saanud tükk aega aru, mis tüüp see nende sekka ilmus. Küllap oli neil kahju lahkuda värskelt kollase hiiglase poolt teele puistatud soolakommidest. Seega autojuhid, olge ettevaatlikud, kuni sõralistel esimene soolaisu täis saab. Ka põder on hakanud soodest välja tulema. Hiirtega on rahulikum, need, kes tuppa julgesid tulla, neid enam pole ja juurde neid ei trügi. Mutimullahunnikuid tuli sügise jooksul hoogsalt, aga et pinnas on nüüd parajalt külmunud, siis uusi kuhilaid pole märgata.

Õuesõppe õpetajate koolitustel on mul kombeks testida rühma meeli. Uurida, mida õpetajad näevad, kuulevad, käega tunnetavad, haistavad ja millist maitset tunnevad. Seda kusagil pargis või metsaveeres. Esimesed kaks meelt on meil tänu koolisüsteemile hästi arenenud, kompimine kehvemini, lõhnatundmisega on raskusi – tavaliselt on poolel rühmal nohu või ei osata lõhna kirjeldada ja midagi loodusest maitsma keeldutakse enamasti. Tuba on meist teinud meeleinvaliidid. Mine uuri õues, milliseid meeli Sina kasutad!

Värske sulalumi on parim asi maailmas. See pakib, eks ole huvitav sõna? Lapsena leiutasime meetodi, kuidas seda kokkupakitud palli võimalikult kaugele heita. Paraja tugevusega lumekuul tuli pajuvitsa otsa torgata, siis enda poole painutades viu-di! lendu lasta. Eks see harjutamist nõua, eriti raske on täpsuslaskmine.