looduskalender.ee

 

Põldkannike

 

 

      

Võõrasemasid ehk aedkannikesi tunnevad kindlasti kõik, aga meie looduses kasvab aedkannikeste „miniatuurseid mudeleid“, päris hulga – nelikümmend liiki. Põldkannike on neist levinuim, taimel on kasvukõrgust kuni nelikümmend sentimeetrit, eelistades kasvukohal kuivemaid ja liivakaid muldi.

 

Põldkannikestetagasihoidlikult väiksed ja kaunid õied pole silmatorkavad vaid kuni pooleteise sentimeetrise läbimõõduga - värvuselt kahvatult kollased. Soojadel, avatud kasvukohtadel võivad põldkannikesed õitseda juba kuu aega ning õiteilu lõpeb pehmete sügiste korral alles detsembris või isegi jaanuaris.

 

Kasvukohtadeks põllud, koduaiad, aga ka jäätmaad ja teda peetaksegi umbrohuks, aga umbrohud paljunevad ju teadupärast väga hästi, kuidas siis põldkannikese oma seemneid levitab?Põldkannikesel on paiskviljad  - seemned valmivad kupras ning lennutatakse kerge prõksatuse saatel korraga laiali. Muidu üheaastane taim, kuid sügisel õitsenu võib ka talve üle elada ning seemned laiali külvata järgmisel kevadel…

 

Kannikestega on üldse selline lugu, et põlluharimise  ja ka liiklusega satuvad seemned uutesse kasvukohtadesse, kus nad olude sunnil ristuvad seal varem kasvanud, teiste kannikeseliikidega, nõnda tekkivad hübriidid.

 

Aaskannike

 

Aaskannikese õis on suur ning kolmevärviline (ladinakeeli, tricolor), põldkannikesel väike ja kahevärviline. Nii lehekujult, kui abilehtede paiknemiselt on kirjeldatud liigid sarnased, teistest kannikestest erinevad.

 

Õie läbimõõt võib küündida kolme sentimeetrini, tasapinnalisi kroonlehti on viis, aga ülemised kroonlehed kipuvad olema suuremad ning tumedamad, alumised heledamad.

 

Aaskannikestest on aretatud aedkannike ehk võõrasema, mida ilutaimena müüdi Euroopas juba 1839 aastal. Ka aedkannikesed metsistuvad kergelt ja nõnda ongi meie kannikeste loo ring täis saanud.