Kirjutasid Reet Karise ja Marika Mänd
Pildistas Inga Ilves
Maakimalane
Hea tolmeldaja muudab heaks tema võime kanda õietolmu ühelt taimelt teisele. Sel eesmärgil on kimalastel ja teistel mesilaselaadsetel putukatel arenenud mitmeid kohastumusi.
Nende keha katavad harunenud karvad – see aitab õietolmuteradel putuka keha pinnal püsida. Meemesilase ja kimalaste emasisenditel on tagajalgadele kujunenud spetsiaalne koht, kuhu õietolm transportimiseks paigutatakse – suirakorvikesed. Neil on tagajala sääreosa laienenud ning ümbritsetud pikkade tugevate karvakestega, mis aitavad õietolmupallikest kenasti paigal hoida. Erakmesilased suruvad aga õietolmu ühtlase kihina keha alumisele küljele.
Kimalastel on suured silmad ning hästi arenenud nägemiskeskus ajus - see tagab võime ära tunda tasuvaid õisi juba kaugelt. Värve eristavad kõik mesilaselaadsed hästi. Kõige paremini eristatakse kollaseid ja siniseid toone, kuid punast nad ei näe. Seetõttu ei ole meie looduses, kus mesilased - kimalased on põhilisteks tolmeldajateks, puhta punase värvusega õisi.
Kimalastel on hea haistmisvõime - selle abil leitakse kergesti üles nägemisulatusest väljaspool paiknevaid õisi ning tehakse kindlaks, kas juba välja valitud õis ikka sisaldab oodatud tasu või on keegi teine hiljuti seda õit külastanud ning toiduvarud eemaldanud. Nektari kogumiseks on mesilaselaadsetel putukatel meepõis, kuhu õies leiduv nektar imetakse, ning mis pessa jõudes meepottidesse väljutatakse.
Liitu „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis:
LINK
ning jaga huvilistega pilte oma kodukoha kimalastest!