looduskalender.ee

 

Kõrvenõges

 

 

Levinuimad kasvukohad kõrvenõgesele on tagahoovid ja teedeveered, maal vanad sõnnikuhunnikud, põlluservad või lehtpuu metsades, eelistatakse viljakamat mulda aga kasvatakse ka kivimüüritise pragudes…  Sobivates tingimustes levib taim oma kollaste, rohkete maa-aluste vartega, mis puituvad, kasvatavad palju külgharusid, millest sirguvad juba uued taimed. Nõnda võib kõrvenõgesest saada kiiresti leviv ja raskelt tõrjutav umbrohi.

 

Teada tuntud ravim-, samuti maagilise toimega taim. Toidunautijad saavad kõrvenõgest kasutada juba varakevadises salatis ja hinnanguliselt on see võrdväärne spinatiga. Pikakiulistest vartest toodetakse trenditeadlikele kallist, veidi siidiläikelist kangast…

 

Kas me teame, kuidas ja miks kõrvenõges kõrvetab?

 

Appi peame võtma suurendusklaasi. Nii karvastel lehtedel kui taime varrel on veidi pikemaid, paksemaid ning jäigemaid karvu – kõrvekarvu, mille tipus on nuputaoline moodustis. Kõrvekarva juurel peitub vedelikumahuti ning kui karva habras tipp puudutusel murdub, tekitades nahale imeväikese haavandi, imbub haava piisake ainet, mis sisaldab sipelghapet, histamiini, atstüülkoliini, sellest ka päris pikaajaline sügelus ning mõnedele isegi kublad kindlustatud.

 

Kõrvekarvad kaitsevad taime rohusööjate eest, aga karvased päevapaabusilma ja koerliblikaliste röövikud  „mõistavad“  kõrvekarvu vältida ning toituvad kõrvenõgeste lehtedest. Kui liblikaröövikuid on palju on nõgesed „raagus“.

 

Kõrvenõges