looduskalender.ee

 

Nõgeseliblikas – suvine põlvkond

 

 

 

 

 

Maikuus lendlesid metsaservadel ja -teedel, oranži-mustakirjude ülatiibadega kevadpõlvkonna esindajad (vaata pilti loo lõpus). Meile levisid nõgeseliblikad idast, umbes sajandi jagu tagasi.

 

Juuni alul munesid emasliblikad munad nõgeselehtedele, munadest koorusid mustad ning karvased röövikud, kes nõgeselehtedest ka toitusid. Umbes nädala jagu nukustaadiumi ja nüüd on juba teise põlvkonna esindajaid näha, aga nemad on juba musta-valgetähniliste ülatiibadega.

 

Kui me kohtame kevadel ja suvel ühel liigil erineva välimusega isendid, siis nimetavad teadlased seda sesoonseks dimorfismiks. Muuseas varasemalt arvatigi nad erinevad liigid olevat.

 

Lisaks värvusele on põlvkondade vahel veel väiksemaid erinevusi. Sügispõlvkonna nõgeseliblikad on kröömike suuremad, tiivakuju on veidi teistsugune ja keha värvus on tumenenud koos tiibade värviga.

 

Tiibade siruulatus jääb kolme-nelja sentimeetri vahele. Mustal tiibade ülaküljel on esitiibadel katkendlik või astmeline kreemikas vööt, tagatiibadel on vööt päris lai. Tiivaservades märkame sageli kitsast ja katkendlikku oranži vööd, tiivanarmad musta ja valgekirjud.

 

Nõgeseliblikas

 

Arne pildi järgi võib „iga mees“ tiibade alakülge kirjeldada.

 

Mustakirjuid suvise põlvkonna esindajaid võib segi ajada nii lumikute kui kiirgliblikatega, aga nemad on nõgeseliblikatest palju suuremad. Tiiva alakülje märkamine ei lase kahtlusel üldse tekkida.

 

Talvituma jäävad nõgeseliblika nukud, mitte valmikud.

 

Kevadpõlvkonna nõgeseliblikas