looduskalender.ee

 

Kolmisruse

 

 

Meie looduses täiesti tavaline korvõieline nn „poriste“ kasvukohtade õitseja: tiigiveered, kraaviperved, ojakaldad, raskete põllu- või metsamasinate poolt jäetud rattarööpad… Kui märkame kolmisruse kasvukohti teraviljapõldudelt, kus ta umbrohuna võib esineda. Näitab see põllu liigniiskust ning viljakasvatuseks sobimatust.

 

Kenasid õisi tasuks veidi lähemalt uurida nii märkad, et õisikud koosnevad valdavalt putkõitest ning harva võib õisiku servas leida mõnda keelõit. Putkõites on nii emakad kui tolmukad, aga keelõites ainult emakad. Kasvukohast olenevalt võib taimel kõrgust kõikuda kuue ja kuuekümne sentimeetrini vahel.

 

Lehed taime harunenud vartel haralised, tumeroheliselt läikivad – ülemised lihtsad, alumised koosnevad kolmest osast.

 

Hilissügiseks on kolmisruse viljunud, taime seemnised sarnanevad veidi päevalille seemnetele - värvilt tumepruunid ja läikivad. Seemniste tipul paar-kolm harjast, nende küljes väikesed kidakesed. Sellised seemniseid on sügisel ringihulkujad noppinud oma rõivastelt või lemmikloomade kasukast. Nii tagab kolmisruse oma levimise. 

 

Taime lehed sisaldavad rohkesti karoteeni japarkaineid - katsetatudedukalt laste diateesi ravil. Taimained tugeva põletiku -  ning allergiavastase toimega, loodetavasti „sajandihaiguse“ puhul tulevikus edukalt kasutatav.