Fotod: Arne Ader
Tara-seatapp
Looduses liikudes hakkavad silma oma suurte, heledate ning lehterjate õitega juba eelmisel kuul õitsemist alustanud seatapud ja kassitapud.
Ei tapa need taimed ei kasse ei sigu – tappudeks nimetatakse eesti keeles vääntaimi ning tapuaed on taimede tarbeks püstitatud, nõnda kasvatatakse ka humalaid. Mõlemad nimetatud on kassitapulised, kas lamavate või väänduvate peenikeste vartega ja lopsakate lehtedega rohttaimed. Tugede najal on nad väga head ronijad, väändutakse vastupäeva, kui pole millegi najale toetuda saadakse ka maapinnal roomates hakkama - selliseid näeme nii mererandades, kui maanteeveertes.
Üldiselt on ronivatel taimedel sobivad abivahendid, kas köitraod või lisajuured. Kassi– ja seatapul nimetatud puuduvad, nad on sedavõrra head väändujad, põimides oma vart ümber tapuaia roika, mõne teise taime ja eriti hästi sobib neile võrkaed, mille võib katta paksu lehe- ning õievaibaga. Juba kasvavatest tappudest on keerukas vabaneda, maa-alune juurestiku tiheduse, sügavuse ning ulatuslikkuse tõttu.
Välimikult on kirjeldatud suhteliselt sarnased, aga omavad mitmeid erinevust: kassitapp on seatapust väiksem, ka on õied väiksemad, need paiknevad varrel ja sagedamini kahe-kolme kaupa. Seatapu õisi leiame üksikult ning lehtede kaenlas, on suured ja lopsakad.
Kassitapp