Fotod: Arne Ader
Matsalu roostik. Laugud ja pilliroog
Varasema nimega vesikana meenutabki välimikult pigem kana, kes pesitseb taimestikku täis veekogudes, kus on vabavee laike – niisiis päris peiduline, kes maale tuleb harva ning ohu korral peitub kärmelt taimestikutihnikutesse.
Kui punane silmaiiris, valge nokk ja laubakilp välja arvata, paistavad ümarad, siidiselt musta ja läikiva sulestiku ning lühikese sabaga laugu vanalinnud sugupoolest olenemata sarnased välja. Isaslindude valge laubakilp võib mõnevõrra suuremana tunduda kui binokliga roostikus vaikselt tegutsevat lauguseltsingut vaadelda ning kaalu emas- ja noorlindudest veidi rohkem – kuni kilo. Noorlindude sulestik muutub mustaks sügiseks ehk kolme-nelja kuu vanuselt, aga valgeid liigitunnuseid näeme neil alles tuleva aasta sügisel (vaata alumist pilti).
Lendutõusuks võetakse hoogu pikalt, jalapladina saatel ja alati vastu tuult, aga lennupilt on kena nagu partidelgi. Vajadusel laugud isegi sukelduvad: lind pigistab suled kokku, surudes sealt õhu välja, mis võimaldab neil veidi kauemaks vee alla jääda. Toitumiselt ollakse „kõigesööjad“: nii veetaimed kui - elukad…
Sügisrände arvukuseks võiks hinnata üheksakümne tuhande linnu kanti. Suuremaid lauguparvi koondub Haapsalu Tagalahele, Matsallu, Väiksele Väinale, Kuressaare lahele, samuti Vooremaa järvedele. Põhjapoolsematelt aladelt hakkavad läbirändurid meile jõudma augusti lõpul.
Lauk (noorlind)