looduskalender.ee

 

Jõulukuu. Otepää kõrgustik.

Pole kahtlustki, et nädala meeliülendavaim sündmus on nõiakaevu pulbitsemine. Maaema süda annab märku, et miskit paha on sündimas – ja kaugelt pole vist vaja urgitsejat otsidagi – ikka sealtsamast Nõiavallast - Tuhalast.

Nädala neli ilmamärki:

 

Aga vett tuleb aina juurde ja juurde, seda nii vedelal kui tahkel kujul. Ja ammugi ei mahu see enam maa sisse ära. Hea on, kui see päädib õuemurul sulpsat-sulpsat pahkluuni loikudes käimisega. Aga suurema osa Eestimaa metsajõed on muutunud metsajärvedeks. Ja seda mitte ainult Soomaal, kus veetase on Aivar Ruukeli sõnul 4 meetrit kõrgem suvisest veetasemest, vaid ka siin Kirde-Eestis, kus Avijõgi kohati rõõmsalt metsa all maanteeni lainetab. Kui see külm nüüd tuleks, siis uisumaratone ei pea enam mitte Peipsil pidama vaid risti-põiki läbi Eestimaa. Aga see hea uisuilm on kadumas taas pehme valge lume alla, mis on jõuluajaks väga vahva. Kahju, et päevapikkust nüüd vaid  kuus ja pool tundi on.

Mustikas.

 

Nädala sees õnnestus taimedel mõnusalt end taas kasvama vurfida – koguni varsakabja salatrohelisi lehti koos kollaste õiepungadega leidsin ühest kraavist. Naabri õues aga õitses paljuõieliselt - ilus punane roos. Meie enda sügisastrid, mis eelmise lumega maani kummardusid, ajasid end taas püsti ja lillad õienupsud säravad nüüd taas lumest. Enne reedest lume tulekut leidsin veel õitsemas saialilli, võõrasemasid, soolikarohtusid, verevat iminõgest. „Noh, detsembris on see ju meil tavaline!“ kostis Mikk Sarv, kui imestusega talle roosiõisi näitasin. „Üks roosike on tõusnud... on ju vana jõululaul!“ Aga et detsembris kiritigu himuralt vesiheina pugib – no ei! Ja Enn Vilbaste ütleb, et vihmaussid olid neil neljapäeval suisa maa peal toimetamas. Unine kärbes majaseinal pole ka miski haruldus. 

Käblik.

 

Linnurahvas ei saa vist enam üldse aru, mis toimub, tedred pöörasid taas mängu mulistama. Käblikud ja nepid ei tee lahkumise juttugi. Reedel nägin rannas, kuidas õhku tõusis – haigur! Kalu ju on ja palju. Lumi ja põldude üleujutus on ajanud teedele küll nurmkanad, kelle vudimist alatihti autoga sõites näha võib. Teede ääres on passimas ka kakud, sest hiired tulevad sinna „kuivale maale“. Musträstas olla linnuhuviliste teatel Tallinnas laulu lasknud ja üksik haneparv veel Tartu lähedal lendamas. Palju on välja ilmunud leevikesi, aga vähemalt kirjuhahad polevat veel Saaremaa vetesse jõudnud.

Sarapuu urvad.

 

Hundi pahatöödest on viimasel ajal palju juttu olnud, aga mis need vaesed loomad sööma peavad – muidugi, tee äärest hiiri!, sest jahimeestel on kibekiired talgud – põdra- ja seajahil käiakse nii hooga, et tundub vist suurem näljahäda tulemas. Mikk Sarv teab vanarahva tarkusest, et hunte arvati täiskuu poole ulgudes taevataadilt luba küsima loomade murdmiseks. Oleks nüüd jahimehed ka neist õppust võtta oskaks! Üks kõpssõraline seakesik on koguni meie rannaroostikusse hirmutatud. Aga põtradel on veel sarved peas ja võsas maha nühkimata. Pärnumaal olid kitsekarjad aga suured: 16-18 looma. Karvavahetus on tõsiselt alanud vist vaid oravatel – need on korralikult halliks läinud.

Talvine tee.

 

Kui jala enam metsas kõmpida ei saa, siis saab seda teha kanuuga. Kindlasti saab end põnevale retkele registreerida www.soomaa.com kaudu. Ja kui vahepeal peaks käre pakane tulema ja veele kaane peale tõmbama, siis lubab Aivar Ruukel matkajate käsutusse 10 tõukekelku anda.

 

Loodame, et kogu see valge lumemass, mis nädalavahetusel maha sadas, annab sel nädalal end ka vormida. Vormida pallide ja teeradadena paksu lumme labürindiks, kus oleks palju tupikradasid ja võlvkäike ja kus oleks lastel põnev kulli mängida. Enne ehitama asumist võiks visandada ka väikese skeemi – näiteid leiab kõikidest mõistatusenurkadest, päris labürintide näidiseid leiab ohtralt internetist.