looduskalender.ee

 

Metsnugis

 

 

Sobivaks elupaigaks sobivad nii metsalaamad, kui tiheda alusmetsaga metsatukad kultuurmaastikus, kus häid varjumisvõimalusi, lamapuid ning puuõõnsusi. Metsnugis kannab väärtuslikku pruuni karva kasukat, kurgu all ning kaelal, kas kollakas v oranshikas laik, mis võib ulatuda esikäppadeni, aga indiviiditi on see laik päris erinev. Kõhualune karvkate heledam, saleda ja painduva keha pikkus jääb alla poole meetri, lühikesed jalad mis sobivad puudel ronimiseks, karvane saba kuni kolmkümmend sentimeetrit pikk ning täiskasvanud murdjal kaalu kuni paari kilo. Hinnanguline arvukus jääb kindlasti alla kümne tuhande.

 

Noorloomad väljusid hilissuvel emaslooma hoole alt ning iseseisvuvad, olles omale sobiva elupaiga otsinguil - sestap neid sügisel sagedamini trehvab. Jahti peetakse hämarikust koiduni ikka rohkem maad mööda liikudes, kiskja toitub sügisel pohladest metsa all, aga puuotsa ronitakse nii pihlakaid sööma, oravaid taga ajama, kui vaenlaste eest pakku. Puult-puule liigutakse ilma pingutuseta kuni kolme meetriste hüpetega. Maapinnal uuritakse põhjalikult läbi kõik urud, juurtealused, närilistest jahitakse uru-, leet- ja kaelushiiri samuti mügrisid. Sügisel otsitakse talvituma siirduvaid konni, ohtlikud on nugised metsakanalistele, talvel toitutakse ka raipest. Metsnugistele suurimaks vaenlaseks peetakse rebast - kaval ning suurem loom saab neist jagu.

 

Oma valdusi märgistatakse nähtavalt junnikestega, mis kuni viie sentimeetrised, keerdunud ja mõlemast otsast peenikesed, jäetud kändudele või lamavatele puutüvedele, territooriumi lõhnastatakse ka pärakunäärme nõrega, mida hõõrutakse kividele, okstele või mätastele - lõhnatähiseid tunnevad loomad ka paari nädala möödudes.

 

Sajand tagasi oli metsnugis vähearvukaks kütitud. Ajapikku hakati neid nägema metsatalude läheduses, kus tehti „pahandusi“ - käidi taluhoovides kodulinde, isegi puuridest küülikuid murdmas. Viimastel aastakümnetel on metsnugised elama asunud aedlinnadesse ja asulasisestesse puistutesse - need metsatukad või suuremad pargid peavad olema kuidagi ühenduses lähimetsadega.

 

Mida imestada, linnadesse on kolinud paljud teisedki loomaliigid.