looduskalender.ee

 

Mutt

 

 

Mutid taliuinakut ei tee, pigem pahandusi hilissügisestel rohumaadel. Kaevuritel on mõnus toimetada seal, kus muld kobe ja toitu palju - koduaiad, pargid, heinamaad ning metsaservad - paksus metsas mutt ei ela.

 

Hämmastav võime - alla saja grammine loomake suudab maapinnale tõugata umbes kilose mullahunniku. Kindla liigitunnusena on mutimulla hunniku keskmes umbes 35 mm läbimõõduga tunneli ava.

 

Muti silinderjat keha katab enamalt jaolt must, tihe, püstise karvaga kasukas, mida parasjagu talvekarva vastu vahetab.

 

Tugevad jalad ja küünised on mullas liikumiseks hädavajalikud tugevad. Imepisikesed silmad jäävad näokarvade varju. Maapinnal liikudes ollakse üpris abitud, seega pole muti nägemine kuigi hea. Ka kuulmine on kehva ning kõrvalesti loomal pole. Kokku on kasvanud nina ja ülamokk justkui kärss kompamiseks. Arenenud haistmine annab maa all toimetades kätte kaevamise või jahipidamise suuna. Nn putuktoidulised ainevahetus toimib kiirelt. „Headel aegadel“ sööb mutt päevas üle oma kehakaalu jagu toitu - hinnanguliselt kuni sada viiskümmend grammi. Põhitoiduseks muidugi vihmaussid, mida varub tagavaraks, hammustades läbi närvilõpme, et muuta vihmaussid liikumisvõimetuks, et toimetada nad oma „sahvrisse“. Tuhnib talvituma pugenud putukaid ja nende vastseid, tigusid, sisalikke, konni või hiiri, nälja korral pruugib raibet.

 

Talve veedab allpool maapinna külmumispiiri.

 

Elutseb üksikult ning on agressiivne liigikaaslasest sissetungijate vastu, välja arvatud kevadisel „pulmaajal“.