looduskalender.ee

Taevataat tegi advendiaegse lumekingituse eelmisel nädalal vaid poolele Eestile. Umbes-täpselt Pärnu jõe sängi pidi sai joon tõmmatud. Idalased said suusatamas käia, läänlased vees sulpsida.

Nädala neli ilmamärki:

 

Muidugi, oli kõige paksem lumi siin Vilusis. Meie küla Tiirikoja ilmajaam näitas 16 sentimeetrit, samas kui juba Pärnus ja Tallinnas polnud miskit. Meil oli nädala jooksul lund tõesti nii palju, et jalutamas käies tuli rühkida mööda sissetallatud radu, et lumi üle saapaääre ei läheks, sest kohati olid hanged kõrgemadki kui see paarkümmend sentimeetrit. Õue pealt sai aga mitu head puhku labidaga lund lükatud ja sellest on õuel väike liumägi, milles Aotähel koobaski sees. Samas olevat Otepääl loodus jõuluilmalikum, kus puude otsas suured vahukooretordid, Peipsi ääres ajasid tormised ilmad lume puudelt.

 

 

Nii nagu kahenäolised lumeolud, nii on ka kahenäoline meie praegune linnustik. Kui lääne pool võib kõikjal kohata veel koguni hanesid ja ka luiged ujuvad üleujutatud aladel ning lennus on sajapäised kuldnokaparved, siis meil on talv, mis talv. Tihased rapivad rõdul ülesriputatud rasvapalli sellise hooga, et vahel jääb mulje nagu oleksid koolibrid siia talvisesse põhjalasse sattunud – kuidagi aga nad õhus püsivad ja mitmekesi korraga suudavad sealt toitu kätte saada... muidugi siis kui ei saabu kohale... puukoristaja – siis kaob ka kogu rasvapalli sisu hetkega. Kui palusin Aotähel joonistada issile pilt sellest, mis kodus toimub, siis joonistaski ta pildi rippuvast söögipallist ja pika londiga tiibu lehvitavast linnust – sinna siis see toit imetakse J. Palju on me õuel aga ka teisi talviseid tegelasi – sabatihaseid, põhjatihaseid ja leevikesi. Siidisabad kadusid lõuna poole. Küll on taas eelmise aasta talvitumispaigas Raja kurgitänaval konutamas üks hiireviu. Jah, ja linnuhuvilised kirjutavad, et lumekakku olla Ida-Eestis nähtud.

Kel õues käimiseks jaksu ja tervist ei jätku, siis lisaks kotkakaamerale on nüüd üleval ka seakaamera http://www.looduskalender.ee/node/2139. Ka internetikaameraid jälgides oli selgelt näha, kuidas kotkad lumeta laualt toitu otsida saavad, sead aga seda lumest tuhnima peavad. Seakaamera esimeste päevade kokkuvõttes seisab: „Käisid metssead – nii emis kui kesikud, kährikud ja libajalaga rebane. Foorumis on kõik kenasti kirja pandud. Kena on see, et valgustusega harjumine võttis metsaelanikel üllatavalt vähe aega.“ Sel aastal saabki kõiki oma veebivaatlusi ka teistega foorumi kaudu jagada. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et sealt on nüüd selgelt näha, et meie metsades toimuva vastu tunnevad huvi inimesed üle ilma: „Mets on veebituriste täis!“ Aga ka näitlejad on seal filmis sageli väljamaalased – üks Uusimaalt pärit kotkas näitas ära oma rõnganumbrid.

 

 

Veetase on nüüd jõgedes tasapisi taandumas, rohkem seal, kus ta ka kõrge oli Soomaal ja Kasaris. Emajões oli nädala keskel koguni üleujutusoht, üle kahe meetri üle nulli, nüüd on vesi nõksu taandunud, aga endiselt kõrge. Tegelikult ei mäletagi korda, kus ajakirjanduses oleks räägitud Tartus liivakottide varumisest. Aga et Emajõe vesikonna jõed veel lumiste kallastega, siis võib ka sula korral lisa tulla. Peipsi rannavesi on kraadidega miinusepool ja lahesopid kaetud jääsupiga, kaugemale jää ei jookse, sest tugev tuul hoiab vee vahuharjase.

 

 

Palgiautode pidev voor teedel näitab, et metsas lankidel on praegu palju ilusate käbidega ladvaoksi. Lumeta paikades leiab endale kindlasti kiiresti midagi koju viimiseks. Ja vilkuvad elektriküünlad ei korva küll kuidagi seda tunnet, mille saate vaigulõhnaliselt kuuseoksalt oma kodunurgas.

Tubastest mängudest õpitakse üsna kiiresti selgeks trips-traps-trull. Proovige aga täna teha selle vajaminev rist pulkadest või pilliroojuppidest – see on muistne „kaevumärk“. Esialgu võiks niidiga pulkade ristumiskohad kinni siduda. Kui nüüd teine samasugune veel teha ja seda veidi keerata saame „kaheksakanna“. Omajagu nuputamist pikkadeks talveõhtuteks võiks olla sellest, kuidas selline kujund ilma sidumata koos seisaks. Meie vanaemad oskasid seda ja nipi saab kätte proovides. Mikk Sarv ütleb: „Kui kaevumärk on une ja puhkuse märgiks, siis kahekordne kaevumärk – kaheksakand ehk viru värav on uuesti tärkamise sümbol, jõuluaeg ongi kõige uus algus.“