looduskalender.ee

 

 

Meenutusi ja mõtteid Prof. Dr. J. G. Granö tekste sirvides pani kirja Jüri Jagomägi

 

Neid „Looduse“ 1922. a kolmes numbris ilmunud peatükke lugesin põhjalikumalt läinud sajandi 70. aastate alguses.

 

·        Siis tulid Eestis (ENSV-s) päevakorda territoriaal- ja rajooniplaneerimine, hiljem ka looduskaitse territoriaalplaneerimine. Neile üritati luua omanäoline sisu ja kasutada mõtteviisi ning meetodeid, mis eristuksid NSVL ettekirjutustest. Üks idee oli kasutada okupatsioonieelseid materjale. Näiteks üritasime Granö kaarte suurendada ja kanda nende sisu planeeringute aluskaartide peale. Viimased olid küll kordi suuremas mõõtavas, ja ka sihilike moonutustega ning tublisti sõrendatud kaardid. Granö artiklid olid ähmased fotokoopiad. (Ju siis polnud originaal vabalt kättesaadava kirjanduse hulka arvatud). Selle katse tulemused ei olnud eriti vastuvõetavad, ei graafika täpsuse ega ka sisu osas. Planeeringute tellijatele ja eestvedajatele oli raske kaartide sisu lahti seletada. Näiteks, mis vahe on tüüpiliste ja vähemtüüpiliste alade vahel, kuidas tõlgendada „ülemineku-vööd“. Planeeringutest oodati konkreetseid piire ja üheselt mõistetavate lubatud-keelatud tegevuste esitamist.

·        Sel ajal sai hoo sisse tolleaegne maastikuteadus. Töötati mitmete maastikukäsitluste kallal ja tehti detailsema käsitlusega maastikukaarte, mis oleksid sobivamad planeeringuteks. Üldisemas plaanis ja ka nimetuste osas oli neil Granö kaartidega palju ühiseid jooni. Väljajoonistatud areaalide tüpoloogia põhjal püüti kirja panna sobivad ja keelatud tegevused. (olgu selle töö mahukamaks näiteks I. Aroldi 2001? a ilmunud monograafia ja digitaalsed kaardid). Vaatamata kõigele ei leidnud maastikuline käsitlemine otseteed planeeringutesse.

·        Hoo said sisse ulatuslikud suuremõõtkavalised, eriti maakasutuse seisukohalt olulised kaardistamised. Ühelt poolt olid need maastikuliseks käsitlemiseks võrratult sisukamad kui Granöl kasutada olnud üheverstane kaart. Teistpidi aga nihutasid need üle-eestilised kaardistamised tähelepanu „arvutuslikule- insenerlikule“ maailmavaatele, mille järgi on ülimuslik teemapõhiste ruumilahenduste „summa“. Maastikulised käsitlused jäid tagaplaanile. Maastik kui ruumi tervikkäsitlus taandus mahukatesse planeeringute seletuskirjadesse. See tendents kestab. Ikka vähem maastikulist käsitlust tundub olema „peades“, kes lahendusi pakuvad või vastu võtavad.

·        On tulnud tõdeda, et ongi kolm lähenemist, kolm mõistete süsteemi ja kolm konkureerivat maailmavaate suunda. Seda kolmainsust võiks märkida võtmesõnadega territoorium, maa ja maastik.

o   Rääkides territooriumist, on tuntud ütlemine „jaga* ja valitse“. Aga neile kahele peab eelnema kehtestamine, „meelevalla“ ja tegusemiseõiguse omandamine jms. KEHTESTA – JAGA – VALITSE on poliitikute, valitsejate ja ametnike ning ametkondade loogika, ja ka ülesanne. Piirid peavad olema õiguslikult määratud ja käsitletavad, nähtused, sh planeeritavad tegevused, normeeritud. Enamasti on kasutusel halduslikud üksused, mis on õigussüsteemi poolt tunnistatud. Hierarhias piirdutakse territoriaalsete üksuste kahe-kolme tasandiga.

o   Aluspind, kuhu kõik peab ära mahtuma, onmaa. Nii see, mida loodus teeb või inimene ette võtab. Maa kui insenerliku objekti käsitlus hõlmab kolme tegevust MÕÕDA – JAGA – MAJANDA. Peetakse silmas maad kui pinda (kolmas dimensioon on taandatud üheks tunnuseks). Maad saab kaevata ja kaevandada, harida, sinna saab ehitada-rajada jms. Selline lähenemine on heaks aluseks tasuvusuuringutele ja mõneti ka „talupoja mõistuse“ intuitsioonile. Piiride täpne määratlemine on siin vähem oluline. Enamasti markeeritakse temaatilised lahkmejooned. Iga teema puhul on need erinevad, olenevalt majandamise sihitusest. Enamast märgitakse, et piirid täpsustuvad edasistes detailsemates käsitlustes. Areaalid on siin homogeensed ja neid iseloomustakse tüpoloogia abil või andmestikega, kus keskendutakse tunnuste, mõõdikute kombinatsioonidele ja indeksitele.

o   Maastikulise lähenemise puhul on tähelepanu keskmes „inimmõõtmetega ja taju võimetega haaratavad ruumid. Seda nii seisva kui liikuva inimese või asurkonna seisukohalt. Tegu on ruumidega, mis võivad olla kujutatud tasapinnaliselt, so kaardina. Granö mõtteviis on kokkuvõetav nii – TUNNETA – JAGA – TÕLGENDA/SELGITA. Suurest hulgast väga erinevatest nähtustest ja eri allikatest pärinevaid fakte tunnetakse koosmõjus, läbi kogemustest ja vaatluste prisma. Tuletatakse, sünteesitakse uued ruumiüksused ja jaotised. Nendel on „küljes“ tüübi ja koha nimetus või andmekogu, mille põhjal saab tõlgendada-seletada ruumisituatsioone ja kvaliteeti erinevate olukordade jaoks. Seda väga erinevaid huvigruppe silmas pidades keskkonna nautijaile, territooriumi haldajaile või ka maa harijaile jt. Tõlgendamiste puhul on oluline tüüpiliste tunnusjoontega kohtade (tsentrite) ja üleminekute esile toomine/ käsitlemine. Piirid on vast kolmanda järjekorra teema.

 

*JAGA – tähendab eeltoodud juhtudel geograafilise ruumi ( MAA pindmiku lähedase ruumi) kui pideva ja terviku objekti tükeldamist-liigendamist. See on paratamatu. Kuigi globaalne geograafiline ruum on ehk inimkonna jaoks väikeseks jäänud, on see ruum aga iga üksiku inimese jaoks väga-väga suur ja oma mitmekesisuses hoomamatu. Endale või teistele ruumiliselt millegi selgeks tegemiseks ongi vaja suurem ruum jagada väiksemateks osadeks. Kuidas seda teha nii, et segadusi vältida ja ruumiline pidevus oleks suures osas taastav? Abiks on hierarhia ( pühakorra) järgimine.

·        Granö kasutab terminit VALDKOND teatud iseloomulike tunnuste alusel eristatud geograafilise ruumi osa tähenduses. Ruumi osa tähistavad eesti keeles ka mitmed  - kond lõpulised sõnad nagu kihelkond, metskond, vahtkond. Nüüdiskeelepruugis on valdkond pigem laiemate uurimisteemade e uurimisvaldkondade tähistaja. Näiteks humanitaaria, põllumajandus või tehnika jms valdkonnad. Võiks ehk kaaluda sõnavaldkond enamat kasutamist või siis taaskasutusele võtmist maa-alade, piirkondade tähistamiseks ruumi osa mõistes.

·        Granö tegemistele mõeldes kerkib küsimus maateaduse ja geograafia erinevustest, seostest, suhetest. Maateadus tegeleb ruumiüksuste (areaalide) süsteemse tekitamisega. Oluline on asjakohaste ruumisuhete kajastamine erinevate vaatekõrguste, üldistusastmete puhul. Geograafia osaks on saanud kõikmõeldavate ruumiüksuste kohta käivate andmete tõlgendamine ja esitamine erinevate huvide ning võimetega kasutajatele. Tundub et maateadust on nüüdisajal varju jätmas inseneriteadused ja teadused Maast.

·        Oleks väga huvitav rakendada Granö maateaduslikke ideid ja maastikukäsitlust kui geograafilise ruumi liigendamise loogikat, kasutades nüüdisaegseid kaardistusi ja andmekogusid, sh kosmosepilte ja GIS tehnoloogiaid.

 

Raamatu teksti toimetas Elle-Mari Talivee.

 

Pikkade pühade ajal saavad huvilised raamatuga lähemalt tutvuda: LINK