looduskalender.ee

 

Põldvarblane ja koduvarblane

 

 

Viimase poole sajandiga on koduvarblaste arvukus tublisti vähenenud.  Äärmiselt paikseid linde peaks linnades, alevites ja külades talveti olema vast mõnisada tuhat. Põldvarblastest, kellega talveti meelsasti seltsitakse ollakse kuni kümmekond grammi raskemad, seda on silmaga näha – kaalu üle kolmekümne grammi, välimuselt pontsakamad ning silma hakkab nende suurem nokk.

 

Isaslindude sulestik on veidi kirkam, selg kastanpruun, kollase ning musta kirjaga. Emaslinnud tuhmima seljasulestikuga: halli, musta, beeshi kirjaga. Pruunikatel tiibadel on mõlemal valge tiivavööt ning mustad pikitriibud. Alakeha „varblasehall“, jalad helepruunid. Silmaiiris punakaspruun, emaslinnu kulmutriip kollakas, noka värvus on mõlemal sugupoolel talvisel ajal sarnane.

 

Koduvarblase isaslinnu pealagi ja põsed on hallid, lõualaik must – emaslinnul sellist pole. Emasvärvu sulestik jätab kahvatult pruunika mulje, mitte eriti kontrastsete vöötidega. Mõni korstnas ööbiv tegelane näeb „tahmatondi“ moodi välja ehk meie sulestiku kirjeldus selliste kohta ei kehti.

 

„Uulitsapoiste“ käitumine toidulaual käib nimega kokku - silmapaistvalt hoolimatu, saabutakse kambaga, põhjustades teiste värvuliste hulgas segadust, linnutoitu lendab igas kaares ja läinud nad ongi... Oma „õiguste“ eest osatakse seista: nad on kiired, jultunud, lärmakad, suuremate ees kartmatud.

 

Varblased pole hommikuvirgad, päeval keksitakse meeleldi toidumaja all mahapudenenud seemneid otsides. Oskavad oma „õiguste“ eest hästi seista, on kiired, jultunud, lärmakad, suuremate ees kartmatud - turumajanduses vajalikud omadused ellujäämiseks.

 

Koduvarblaste vaatlused: LINK

 

Koduvarblased aial