looduskalender.ee

 

 

 

Nemad ongi meie põlised maavarblased ning nende arvukus pole aastatega eriti vähenenud – talvisel ajal paarisaja tuhande ringis. Mida rohkem ida- või lõunapoole, seda tihemini põldvarblaseid kohtame. Lääne-Eestis on nende asustus hõredam ning meie saartele trehvatakse üpris harva. Talvel hulgutakse toidu otsingul laiemalt ringi, sageli segasalkades koos koduvarblastega.

 

Kena välimikuga põldvarblaste emas- ja isaslinnud on sarnased. Pealagi shokolaadipruun, musta sulestiku varjus tumepruunid silmad. Tume nokavärvus talvisel ajal natuke kollakam, kui suvel, nokaalune must, valgetel põskedel mustad laigud. Kaela ümber valkjas krae, seal algab pruunikashall kirgas seljasulestik, mis kirjatud mustade triipudega, kõhualune varblasehall, jalad helepruunid. Ülatiibadel kaks heledat vööti, tiivaalused aga kollaka sulestikuga. Kehapikkust alla viieteist sentimeetri ja kaalu alla kolmekümne grammi.

 

Põldvarblased saabuvad tavaliselt kambaga ning ei tule toidumajja „seemet napsama“, vaid veedavad seal tavaliselt veidi rohkem aega, tegutsedes isukalt rasvapallidel.

 

Põldvarblaste vaatlused: LINK

 

Põldvarblased