looduskalender.ee

 

 

Paras aeg suur-kirjurähnidest juttu teha. Veebruaris hakkavad isaslinnud juba omavahel „maid“ jagama ning seda kuulutama. „Enda omaks“ peetava territooriumi kaitset ja paarilise leidmiseks oma olemasolust teada andmaks kostub valju toksimist kõige aktiivsemalt aprillis.

 

Putukate otsimisel kostub metsast vaid vaikset ning aeglast toksimist, käbide kallal nokitsetakse üpris vaikselt.  

 

Suur - kirjurähn on meie tuntuim, levinuim ning ka arvukam rähn. Nimes leiame väikese „lapsuse“ – suurim rähnidest on valgeselg-kirjurähn (kas seda liiki nimepanemise ajal veel ei tuntud või olid liigikaaslased mõõtmata-kaalumata, sellest ajalugu vaikib). Suur-kirjurähnil jagub pikkust veerand meetri ringis, kaalu kuni sada grammi.

 

Päevakangelase seljasulestik on selgepiiriliselt must, aga suured, valged „õlalaigud“ tiibade ülaosas torkavad kohe silma. Valge rinnaesine paistab veidi määrdunud olemisega ja valgel kõhualusel pole triipusid. Sabaalused suled erksalt punased, saba teravatipuline, jäikade sabasulgedega, mida hea toksimise ajal puutüvele toetada.

 

Kiirusuled suur-kirjurähni peas on mustad, laubal hele laiguke.

 

Asume linde tunnuste alusel eristama, pööra tähelepanu all olevatele Arne piltidele.

 

Isalinnu määrame kuklal asuva erepunase laigu järgi, täiskasvanud emaslinnu peasulestik on täiesti must.

 

Vanalindude silmaiiris on punane, noorlindudel pruun. Tugevad ja teravate küüntega jalad kõigil rohekashallid.

 

Talvine arvukus kõigub viiekümne ja kolmesaja tuhande vahel, aga see oleneb nn „käbiaastatest“, aga tänavu meil käbisid jagub.

 

Vaata suur-kirjurähnide vaatlusi: LINK

 

Suur-kirjurähn

 

Toidukonkurents

 

Emaslinnud, vasemal hallrähn - nende päid punased suled ei ehi.