Fotod: Arne Ader
Talvikesed
Karmidel talvedel on meil talvikesi suhteliselt vähe, tänavune talv ja lumevaesus neile sobivad. Ringi liigutakse salkades, vahel päris suurtes parvedes. Talvikeseseltsinguid märkame teeveertes või elektritraatidel istuvat salka. Heinamaadel otsitakse umbrohuseemneid, toiduotsingul tuuritatakse põldudel ning võsastikes. Päevasel ajal külastavad nad koos põldvarblastega metsakaamera söödaplatsi. Asulates käiakse ka linnumajade juures, aga seal toitutakse peamiselt maapinnale pudisenud või nimme sinna puistatud seemnetest. Kuigi talvikeste maapinnal liikumine võib vaatlejale tunduda kohmakavõitu. Liigikaaslastega suheldakse rahumeelselt, inimest usaldatakse ja neile võib vaikselt läheneda mõne meetri peale. Arvukuseks võiks hetkel hinnata paarisaja tuhande linnu ringis.
Väikesenokalise ja suhteliselt pika sabaga talvikestel on pikkust viisteist sentimeetrit, kaalu kolmekümne grammi ringis, seega põldvarblasest kröömike suuremad.
Talvikeste sulevärv võib päris erinev olla. Selja- ja tiivasulestik pruuni-mustavöödiline ja ka rinnal märkame tumedaid vööte. Kindlaks tunnuseks on roostepruun päranipuala.
Isaslinnu pea on märgatavalt kollane, emaslinnul tagasihoidlikum ja sulestikki tuhmim, kuid hoopis selgemate pikitriipudega. Mida päev kevade poole, seda „kuldsemaks“ talvikeste sulestik muutub.
Talvikeste vaatlused:
LINK
Talvike