looduskalender.ee

 

Põldlõoke

 

 

Usutavasti on pea kõigile tuttav selle väsimatu laulumeistri kevadine lõõritamine taevalaotuses, kus peame lauljat koguni otsima. Kuid paljudel meist on põldlõokesi ja nende toimetamisi õnnestunud lähemalt jälgida?

 

Maapinnal toimetavatele värvulistele tuleb kasuks tagasihoidlik sulestik – selline pruunikalt hall varjevärvus võimaldab mööduja korral paigale tardudes pea täiesti märkamatuks jääda. Nii isas- kui emaslind on sarnase sulestikuga, looduses neil vahet teha ongi võimatu.

 

Maapinnal tegutsetakse põhiliselt kõndides või joostes. Ümbruse uudistamiseks peatutakse mõnel kõrgemal mättal või kivil (harva põõsastel või elektritraadil istumas). Kui märkad lõokest veidi eemale lendamas, näib lennupilt lainjas ja veidi värisev. Maapinnal ka toitutakse, otsides putukaid ning veel säilinud taimeseemneid. Väidetavalt saabuvad esimeses laines isaslinnud, kes püüavad hõivata parimaid pesitsuspaiku, emaslinnud kuni paar nädalat hiljem nagu paljude teistegi rändlindude puhul. Palju on läbirändajaid, kes põhja poole pesitsema siirduvad.

 

Kiirusuled on peas mõlemal sugupoolel, neid turritatakse erutuse korral. Silmad, noka ülapool pruunid nagu ka jalad. Tugeva kehaehitusega põldlõokeste pikkus jääb alla paarikümne sentimeetri, tagasihoidlik helepruun seljasulestik ning valkjas kõhusulestik, rinnaesine helepruunide triipudega kaetud. Iseloomulikke tunnustena märkame lendutõusul suht laiade tiibade valgeid tagaservi ja samuti valgeid veermisi sabasulgi.

 

Juhul kui peaks saabuma „lõotalv“ ei morjenda paaripäevane kiirelt sulav lumekate põldlõokesi, aga külmalaine korral lennatakse lihtsalt lõuna poolse lumepiirini tagasi.

 

Meil pesitsevatel põldlõokestel läheb veel päris hästi, neid on üle poole miljoni paari. Lääne-Euroopa kultuurmaastikel on nad suisa haruldaseks muutunud, aastakümneid intensiivset põllumajandust ehk putukamürgid ja keemiline umbrohutõrje…

 

Põldlõokeste vaatlused: LINK