looduskalender.ee

 

Seapesa. Emise ehitatud poegimispesa on imetlusväärne, töökuse ja pühendumuse parim näide. Ükshaaval on ta hammastega rabamändidelt sadu oksi murdnud, kõik need ühte hunnikusse kokku kandnud ja sinna sisse rajanud tunneli või koopa. Seal pidanuks põrsad ilmale tulema. Tulnukski, aga kui pesale liiga lähedale sattus inimene (mina), ei pidanud kahjuks emise närvid vastu ja ta põgenes. Kogu suur ehitustöö osutus asjatuks.

 

Kes ta on ja kuidas ta meie metsades toimetab?

 

Metssead on karjaloomad. Ühes karjas koos elavad isendid on omavahel seotud sugulussidemetega. Inimese arusaamise kohaselt on seal vanaemad, emad, tädid, õed. Lisaks veel põrsad ning kesikud. Karja juhib kõige vanem ja kogenum emis. Kuldid harrastavad eraklikku eluviisi. Põrsas saab kesiku tiitli teise eluaasta alguses.

 

Eestis elab metssiga oma levila põhjapiiril. Seega on talv temale kriitilise tähtsusega aastaaeg. Külmunud maa ja paks lumi muudavad toidu kättesaamise raskeks.  Enamiku sigade ninaesise eest hoolitsevad jahimehed. Tänu sellele ongi metssigade arvukus viimasel ajal nõnda kõrge.

 

Söötes sigu, söödame ka kährikuid. Sigadele mõeldud söödakohtadest saavad kõhutäidet veel karud, metkitsed jpt. Kitsedele selline toit alati head ei tee. Näiteks külmavõetud kartul võib tekitada kõhulahtisust.

 

Suurematel looduskaitsealadel on metsseakarju, kes saavad hakkama inimese abita.Nende menüü koosneb talvisel ajal põhiliselt pilliroo- ja hundinuia risoomidest, kuusekasvudest ja vaarikavartest. Madalaveeliste kraavide ja ojade põhjast otsitakse loomset toitu (putukate vastseid jne). Teretulnud on igasugune raibe. Selliseid seakarju võib ära tunda nende ekskrementide järgi.

 

Kohe möödajõudev talv jääb metssigadele meelde paradiisina: sula maa ja pea olematu lumi. Ideaalsed talvitustingimused. Veebruarikuuga lõppes koertega jaht metssigadele.  Agressiivsete jahikoerte poolt laialiaetud metsseakarjad saavad taas koonduda.

 

Emistel on algamas poegimisaeg.