looduskalender.ee

 

Veel talvituvad arusisalikud

 

 

Varakevadise suveelamise koristamise käigus võime trehvata sellist pilti nagu Kristi meile saatis. Jäta kate, mille alla sisalikud talvituma olid pugenud paigale - usutavalt lähevad tegelased järgmise nädala ilusate ilmadega juba liikuma, mõnes kohas võib talvitumine ka lõppenud olla juba märtsikuus.

 

Arusisalikele meeldivad niisked paigad: olgu need meie suvekodu läheduses, raiesmikul või metsas, jõeluhal ja heinamaal ning rabades soodes, kus matkaradade laudteedel päikest käiakse võtmas. Arvukamaid meie looduses, täiskasvanud arusisalikke peetakse nö väikesteks sisalikeks: kehapikkust ainult kuni kuus ja pool sentimeetrit, aga saba või küündida isegi kaks korda pikemaks. Seda me teame, et vaenlaste käest pääsemiseks jätab arusisalik oma vingerdava saba vaenlasele. Asemele küll midagi kasvab, kuid mitte enam nõnda pikk ja „elu hammasrataste“ käest pääsenud tunneme kindlasti ära.

 

Katsume ka sugupooltel vahet teha. Täiskasvanud emasloomad on isastest pisut suuremad, aga viimastel on saba alus veidi jämedam, kuid kõhualune värvikalt tellispunane ja mustade tähnidega – emasloomadel valkjas. Seljavärvuselt suur osa on pruunid, aga leidub heledaselgseid ning isegi must isendeid ja selga kirjavad nii tumedad, kui heledad jooned.

 

Peatselt arusisalikud pulmlevad ja kui emasloom kavalerist huvitatud pole, seda tüüpi ka hammustatakse ja muuseas nad saavad suguküpseteks alles kolmandal eluaastal. Arusisalikud põhjamaade elanikele vastavalt ei mune (kliima on liialt külm), vaid kannavad mune kaasas ja sünnitavad.

 

Toiduks tarvitatakse putukaid, iseäranis ämblikke ja kärbseid, aga ka vihmausse, keda suht väikeselt koduterritooriumilt leida võib…

 

Vaenlasi arusisalikel jagub ja arvata on, et näeme ka kuidas hiireviud neid oma poegadele toovad.