Nädal metsas: põrsast kesikuks
Kirjutas ja pildistas Karli Ligi
Kevad on hoogu kogumasning huvitavad ajad saabunud ka metsseaperede argiellu.
Emistel ei ole enam suurimaks mureks toidu leidmine, vaid triibuliste järeltulijate eest hoolitsemine. Sel perioodil võib looduses liikuja kohtuda metsseaemandaga, kes mitte ei soostu inimese juuresolekul ummisjalu põgenema vaid üritab selgeks teha, et just inimloom peaks see olema, kes eemalduma peaks. See on selge märk, et emisel on lähikonnas pesa, kus triibulised võsukesed veel nii väikesed, et emis nendega sealt eemale ei lähe. Ja seapesa ei ole teps mitte korrapäratu segi kuhil, vaid hoolikalt ehitatud lastetuba, mis on kuiv ja soe.
Poegimispesa on loodusel liikujal raske leida, kui hea ülevaate ühest korralikust seapesast annab ka metssigade talvine magamisase, mis on hoolikalt valitud kõrgem osa niiskes metsaaluses, kus leidub varju pakkuvaid puid ning mis on vooderdatud kuluga.
Eelmise aasta põrsad aga on nime vahetamas kesikuteks (nö. üleminekunimi põrsa ja täiskasvanud sea vahel) ning on alustanud iseseisvat elu.