looduskalender.ee

Harilik kiilassilm on talve jooksul muutunud heleroosaks. Kevadpäike muudab putuka uuesti roheliseks.

 

 

Kiilassilm on õrnade, läbipaistvate ja pärlmutterjalt läikivate tiibadega putukas. Tal on küllaltki pikad niitjad tundlad ja punakas- või rohekaskuldselt helkivad suured silmad. Kiilassilmad lendavad vaatamata suurtele tiibadele üsna kohmakalt ning liiguvad tänu nendele aeglaselt. Elutsevad kiilassilmad metsades, võsastikes, parkides ja aedades.

 

Õrna välimusega valmikud toituvad nektarist, õietolmust ning lehetäide nestest. Kiilassilma vastsed on seevastu röövtoidulised. Nad toituvad mitmesuguste putukate kehamahladest. Nimelt on vastsetele iseloomulik kehaväline seedimine. Kuni ühe sentimeetri pikkune vastne haarab saaklooma pintseti taoliste suiste vahele ja juhib ohvri kehasse seedevedelikku, mis vedeldab viimase siseelundid ning imeb ohvri seejärel tühjaks. Kiilassilma vastsed on aplad lehetäide hävitajad. Seega putukas on igati tervitatav koduaias, kuna reguleerib taimekahjurite arvukust ja aitab kaasa mahedate aiasaaduste kasvatamisele.

 

Taksonoomiliselt kuuluvad kiilassilmad võrktiivaliste (Neuroptera) seltsi, kiilassilmlaste (Chrysopidae) sugukonda. Eestis võib leida ligikaudu kümmekond liiki. Tavalisemad on võsa-kiilassilm (Chrysopa perla), seitsetäpp-kiilassilm (Chrysopa pallens) ja harilik kiilassilm (Chrysoperla carnea). Viimane liik armastab sügiseti pugeda hoonetesse, et elada talv muretumalt üle kui looduse meelevalda jäädes. Välitingimustes talvituvad kiilassilmad lehekõdus ja kulus.

 

Kevadel, kui ilmad soojenevad asuvad valmikud toituma, paarituma ja mõne aja pärast ka munema. Munad paigutab emane kiilassilm taimelehtedele või -vartele võimalike saakloomade kolooniate lähedusse. Aastas võib kiilassilmal olla 2 - 3 põlvkonda.

 

Võsa-kiilassilma sinakasrohelistel tiibadel on mustad ristsooned