looduskalender.ee

 

Ahassirtsu eesselg on peaaegu sirge ülaservaga ja ulatub pikalt üle tagakeha

 

 

Enne kevadrohelust võime suurema tõenäosusega märgata maapinnal toimetamas väikeseid, tirtse meenutavaid putukaid. Need on sirtsud.

 

Sarnaselt tirtslastele on sirtslastel lühikesed tundlad. Tirtslastest erinev on sirtslaste pikk eesselg, mis katab täielikult tagakeha või ulatub sellest isegi üle. Lisaks on sirtslaste eestiivad taandarenenud.

 

Värvuselt on sirtsud pruunid või hallid erinevate varjunditega. Olenevalt liigist võib sirtsu keha olla 8-16 mm pikkune. Neil on hüppejalad ning küllaltki hästi  arenenud tagatiivad, mis võimaldavad neil liikuda nii hüpates kui ka õhulende sooritada.

 

Sirtsud toituvad vetikatest, samblikest, sammaldest ja kõrrelistest. Elupaigana eelistavad sirtsud kas niiskeid või kuivasid avatud alasid. Neid võib näiteks leida järvede, jõgede, ojade ja kraavide kallastelt, niisketelt niitudelt, rabadest ja metsaservadest.

 

Erinevalt enamikust isastest sihktiivalistest, kes tekitavad emaste isendite ligi meelitamiseks heli, sirtslaste isased ei sirista. Vastassugupooled suhtlevad üksteisega liigutuste abil.

 

Meie looduses on sirtsud arvatavalt esindatud nelja liigiga. Tavalisim liik on ahassirts (Tetrix subulata).

 

Talvitumispaikadest (sambla- ja samblikurindest) ronivad sirtsud välja esimestel soojematel kevadpäevadel