looduskalender.ee

 

Limukakärbes

 

 

Meie suvekodudes (eriti just puidust hoonetes, kus puupragudesse peitumine lihtne)  talvitusid valmikutena päris „koleda“ nimega kärbsed ja mõnel aastal võib neid päris arvukalt esineda – kütad maja ära ning akendele ehk valguse peale koguneb kiht sumisevaid kärbseid. Teed akna lahti, peletad sumisejad minema, aga just seda tegelased Sinult ootavadki. Talvitutakse ka pööningute, puukuuride või teiste varjualuste pragudes, metsas: koorepragudes, aga seal on peidupaiku lugematu hulk, kus linnud neid kätte ei saaks ja ämblike eest rohkem varjul ollakse. Pragudest väljapudenenuid otsivad majapõrandatelt hiired. Talvitusaeg ongi see, mil inimasutusega kokku puututakse, pahandusi nad ei tee, usutavalt ei levita ka haigusi – vähemalt teadlased pole avastanud.

 

Kõige tuntumatest – toakärbestest on nad kröömike suuremad, mõned kuni sentimeetri pikkused: keha värvus oliivi hall kuni pruunikas, tagakehal ruuduline muster, aga rindmikukarvad uhkelt „kuldsed“. Aga tähelepanu tahame juhtida hoopis limukakärbeste elukorraldusele.

 

Meie poolt majast välja kupatatud manulised munevad oma munad sarnaste ilmade aegu maapinnale, kuid mitte suvalistesse kohtadesse. Nagu oleme märganud on ka vihmaussid juba päris aktiivsed ning nende liikumiskäikudesse limukakärbsed (nüüd on selge kus see nimi on tulnud) oma munad munevad ning seejärel hukkuvad. Munadest saavad vastsed ja vaglad, kes haagivad endid mööduvate vihmausside külge. Parasiidid toituvad elusate vihmausside kudedest, kes sellise tervisekahjustuse tõttu hinge heidavad. Alles sügisel alustavad lendu limukakärbeste koorunud valmikud, kes otsivad omale talvitumiseks sobilikke paiku ning nõnda vahelduvad nende põlvkonnad ja aastaring.