looduskalender.ee

Teie sööge ja mina valvan teid

 

 

Enamikul Eestimaa metssigadest hakkab poegimisaeg läbi saama. Paari nädala vanuste põrsastega emised liituvad taas karjaks. Kollektiivselt on lihtsam põrsastel silma peal hoida ning neid kiskjate eest kaitsta.

 

Väikesed põrsad on triibulised nagu arbuusid. Selline on nende maskeerimisvärvus. Aitab kulus ja rohus toimetades märkamatuks jääda.

 

Kui mõni emistest peaks hukkuma, siis tema järeltulijate eest hoolitsevad sugulased või teised karja liikmed.

 

Ka kesikud pöörduvad karja juurde tagasi. Mõningase jagelemise järel pannakse jälle paika „hierarhia“. Vanem ja kogenum emis juhib kindlalt kogu seltskonda. Kõigile ohtudele astutakse ühiselt vastu - eesmärgiga kaitsta põrsaid

 

Kui mõni inimene peaks sattuma vastliitunud metsseakarja lähedale, siis kõik emised hoiatavad teda. Tegelikult mingit ohtu pole. Kuna põrsad ei suuda kiirelt põgeneda, eemaldub kari aeglaselt. Neid ei tohiks häirida. Kui mõni põrsastest maha jääb, siis see paratamatul hukkub. Mõistlik oleks paigale jääda ja „rahulikult rääkides“ enda asukohast märku anda.

 

Kõige rumalam tegu on mõni põrsastest kinni püüda. Põrsa hädakisa puhul võivad emised rünnata.