looduskalender.ee

 

Hüübipojad on veidi üle paari nädala vanad ning linnumeeste tähelepanekute järgi emaslind poegi üle kolme nädala pesal ei toida. Nagu videost näeme, teab vanem hüübipoeg, et "kala tuleb nokast", aga emaslind jätab toidumangujad tühja kõhuga. Kergelt näljastena järgnevad hüübipojad emaslinnule kergemini (kes see viitsib hulkuma minna, kui laud kaetud?).

 

Vanalind peab õpetama pojad pisikalu ning konnakulleseid püüdma ja ta proovib poegadele juba pesal veidi eeskuju näidata. Lähipäevil võima arvatavalt näha, kuidas pojad oma esimesi lühemaid pesaümbruses toimetamisi korraldavad ja ühel päeval nad juba läinud ongi...

 

Kui hüübipere lahkub pesalt,  möödub veel ligemale viis nädalat enne hüübipojad lennuvõimestuvad. Me võime roostikes hüübipere ragistamist kuulda, aga ohtu tunnetades jäävad linnud vaikseks, võttes "vaihoiaku" - suunatakse nokk taeva poole ning kogenud linnuhuvilisel on hea varjesulestikuga linde äärmiselt raske pilliroos märgata.

 

Pesapaiga suhtes on nad väga valivad, olgu see järve-, jõe- või mereroostik. Veepinna kõikumised ei tohi olla suured, niidetud roogudesse pesitsema ei tulda.

 

Hüübi isaslind, keda me kaamerapildis näinud ei ole annab kuni pesitsushooaja lõpuni huikamisega märku, et tema on selle territooriumi peremees. "Oma maadel" harrastatakse mitmikabielu, kolme, nelja emaslinnuga. Isaslind on ka märgatavalt suurem, kehapikkusega kuni kolmveerand meetrit, olles emaslindudest kolmandiku võrra raskem - poolteist kilo. Tiibade siruulatus küünib hüüpidel meeter kolmekümneni.

 

 

Uudishimust saab alguse „sportlik“ kalastamine