Herilaseviud saabuvad meile, kui suur kevad väljas – putuktoidulistel polegi eriti teisi võimalusi niisiis mai alguses.
Toidusedeli moodustavad nii herilased, kui kimalased, harvem värvulised ning vähemad kahepaiksed. Putukate pesad otsitakse välja kusagil puuoksal istudes (peab alles nägemine olema) ja siis asutakse tegevusse.
Kuidas on võimalik salvavate putukate kallale minna? Herilaseviu peasulestik on sedavõrd tihe justkui kalasoomused, mis kaitsevad herilaste rünnakute eest. Erialakirjandusest võib veel lugeda, et linnu sulestikus leidub kemikaali, mis herilastele nn „rahustava toimega“. Igal juhul on Raivo videost näha, millist vaeva tugevate jalgadega herilaseviu peab toidu kättesaamiseks nägema.
Kahju, et herilaseviu veebikaamera ees miskit ei toimu – oleksime selle huvitava elukorraldusega linnu elust parema ülevaate saanud. Meil polegi neid nii vähe, umbes tuhatkond paari tegutsemas.