looduskalender.ee

 

Veel pea pool aastat on aega kirja panna lugusid kohtumisest aasta loomaga, metsseaga, kes pole alati Eestis elanud, nagu selgub paleozooloog Lembi Lõugase artiklist allpoole. Meile mitu korda elama rännanud loom on rasketel aegadel Eestist kadunud, et siis jälle tulla. Viimati hakkas siga siin taas tarmukamalt sõrga kinnitama alles 1930. aastatel. Ajakiri Loodusesõber ootabki lugusid nii isiklikest kohtumisest kui ka vanaemalt-vanaisa kuuldut. Mõisaaegsedki lood, mis kuuldud, kõlbavad – ajast, mil ühe imelikku suure looma jälgi metsades nähti, millest keegi ei teadnud mitte kui midagi arvata...

 

Lugusid kohtumisest metsseaga võib saata aadressil:

helen@loodusajakiri.ee.

 

Kult

 

 

Pärast jääaega on metsanotsu mitu korda Eestisse elama tulnud ja siis jälle kadunud. Kuhu ta vahepeal kaob ja miks?

 

Loodusesõbra 2015. aasta teises numbris kirjutas Peep Männil metssea praegusaja suurest arvukusest Eestis. Tõepoolest oleksid metssea arvulised näitajad palju väiksemad, kui inimene oma tegevusega nende suurenemisele kaasa ei aitaks. Pole see liik siin ju varasemaid külmemaid perioode ilma inimese abita üle elanud. Ehk tasub vaadata veelgi kaugemasse minevikku, kui seda on paar viimast sajandit, et aru saada, mis selle huvitava ja nüüd aasta looma tiitli pälvinud olendiga siin varem on toimunud.

 

Metssiga loetakse pärismaiseks Kesk-Euroopas, Vahemere piirkonnas, Põhja-Aafrikas ja suuremas osas Aasias. Euroopas on metssea levik olnud läbi ajaloo seotud laialehiste lehtmetsade leviku ulatusega, kuid nii nagu ei saa selget piiri tõmmata leht- ja okasmetsade vahele, nii ei lõpe selle mõttelise piiri peal ka metssigade asuala. Eesti territoorium on olnud pikki aastatuhandeid nende kahe metsatüübi vahepeal ehk kokkuvõtteks on meil valdavalt segametsad. Kliima on siinkandis aeg-ajalt oma vingerpusse mänginud, mistõttu on ka metsa tüübid ja loomulikult neile omased loomaliigid siin kas vaheldunud või oma arvukust muutnud. Sõltub ju paljuski sellest, kui hea või halb kohastumisvõime ühel või teisel liigil on. Kuna metssiga saab väga hästi hakkama ka segametsade vööndis, peaasi, et vaid meelepärast toitu lehtpuudealuses huumuses leidub ja talvel näiteks kuusemetsad head varju pakuvad, siis pole tema siinkandis elamiseks palju takistusi. Teisalt jälle elades asurkonna leviku põhjapiiril või selle lähedal, pole kliima külmenedes ja iseäranis lumerohkuses erilisi valikuid ellujäämiseks.

 

Esimeste tulijate hulgas

 

Metssiga kuulus Eesti ala faunasse juba vahetult pärast jääaega. Hilisjääajal siit läbi käinud arktiliste steppide liigid, näiteks mammutid ja põhjapõdrad, kadusid meie kandist ja järk-järgult enam metsastunud alad said lisa loomade näol, keda me suures osas ka tänapäeval siin kohtame. Eesti seni kõige varasem teadaolev inimasula Pärnu jõe ääres Pullis on andnud meile muuhulgas kõige vanemad (ligikaudu 10 500 kuni 10 700 aastat vanad) metssea luuleiud siinkandis. Neid pole küll eriti arvukalt, aga siiski on looma olnud „kütitaval hulgal”, st et looduses pidi metssigu olema piisavalt, et kiviaja inimene oskas ja tahtis neid küttida, ning arvestades igasuguseid kadusid, mis on tingitud karkassi tükeldamisest, tarbimisest, töötlemisest, lagunemisest maapinnas jms, on meieni säilinud piisav hulk konte (kasutan meelega siin luude kohta käivat „kulinaarset” terminit). Pulli asustamisaegset perioodi loetakse siiski veel märkimisväärselt jahedamaks kui seda on tänapäeva keskmine, ja hõredad metsadki olid valdavalt vaid männi ja kase kasvuala. Tuginedes tollastele metssea ja muu hulgas ka metskitse leidudele, tuleb vaid tõdeda, et ju siis oli sel perioodil selles jõeäärses paigas klimaatiliselt soodsamad tingimused neile loomadele ja selle kaudu muidugi ka inimesele, kes ei peljanud põhjapoolsemaid jahedamaid alasid oma elupaigaks valida.

 

Luuleiud läbi kiviaja

 

Võimalik, et nende ammuste aastatuhandete taga oli rohkem jahenemise perioode, mil metssiga Eesti alalt kadus, aga vähemalt on peaaegu kõigist Eesti kiviaja (s.o kuni 3800 aasta taguse ajani) inimasulatest saadud teiste hulgas metssea luid. Julgelt võib väita, et kõige arvukamalt oli metssiga siin esindatud pärast jääaega soojemal perioodil (u 8000–5000 aastat tagasi), mil siinsetel aladel valitses pigem vahemereline kliima, mitte aastaringne kehv suusailm nagu tänapäeval. Tollastes metsades valitsesid laialehelised puud ning mitmedki lõunapoolse levikuga loomad saabusid siinsetele aladele (sh punahirv). Pole olnud parimat aega metssea asurkonna suurenemiseks (ilma inimese kaasabita), kui see periood, mille sisse jääb kliimaoptimumiks nimetatud aeg, samuti sellele järgnev periood, mil tammerikkad puistud pakkusid metsseale rikkalikku toidulauda.

 

Kodusea ja metssea luud segamini

 

Keeruliseks on osutunud hinnata kiviaja lõpus (hilisneoliitikumis) Eesti alale jõudnud kodusea ning siinse metssea osalust muistse inimese elus. Kuna tollased tõendid on säilinud muinasasulates luuleidude näol, siis kuidas eristada tegelikult ühe ja sama loomaliigi, küll erinevates tingimustes elanud ja arenenud, skeleti osi. Suurus on siinkohal vaid tinglik tunnus, sest probleeme tekib just „suurema kodusea” ja „väiksema metssea” eristamisel, seda enam, et hilisneoliitilised kodusead olid kõige tõenäolisemalt vabapidamisel ning mitmete luuleidude puhul on arvatud need pärinevat hoopis kodusea ja metssea omavahelise läbikäimise teel tulnud järglastelt. Läänemere saartelt, eelkõige Gotlandilt ja Saaremaalt, on selliste poolkodustatud sigade hilisneoliitilisi luid leitud. Mõneti selgusetuks on siiani jäänud, kas tegu on siis taasmetsistunud kodusigadega, kodunenud metssigadega või hoopis hübriididega.

 

Pronksiajal ja rauaajal jääb metssiga haruldaseks

 

Olgu selle hilisneoliitikumiga, kuidas oli, aga sellele järgnenud pronksiaeg (u 3800–2500 aastat tagasi) ja ka edasised perioodid on sigade mõttes veelgi keerulisemad. Kuigi suurem osa pronksiaegsetest sealuudest meie muinasasulatest pärinevad juba morfoloogiliselt ehk välisehituslikust laadist lähtudes kahtlemata kodusealt, on siiski üksikud metssealuud täiesti selles leiuaineses olemas. Kuid jällegi on suur hulk selliseid luujäänuseid, mis jäävad sinna nn keskmisse gruppi ning kindlalt ei saa väita, millisele sea vormile need kuuluvad. Üldist pilti nii Eesti kui ka Läti pronksiaegsetest ja sellele järgnenud rauaaja asulakohtadest vaadates jääb siiski mulje, et metssiga oli sel perioodil pigem haruldane kui laialt levinud. Pronksiajal oli ka mitmeid lühemaajalisi jahenemise perioode, mida näitavad nii paleoklimaatilised andmed kui ka näiteks hülgeluude suur hulk Saaremaa hilispronksiaegsetes asulakohtades. Hüljeste rohkus viitab kindlasti sobilikele jääoludele talvistel perioodidel, mis soodustab nende sigimist jääl. Külmad talved seevastu aga ei soosinud metssigade paljusust.

 

Uus tulemine rauaaja lõpus

 

Lähtudes muistsetest asulatest ja rauaaja lõpu linnustest saadud metssea luuleidudest, võib täheldada nende arvukuse kasvu ajavahemikus u 1200–700 aastat tagasi. Sel perioodil valitses siinkandis mõnevõrra pehmem kliima, mis võis metssigadele paremini sobida. Talved polnud siis nii karmid ja lumerohked. Sellisele pehmemale kliimale viitab ka näiteks euroopa piisoni tollase leviku põhjapiiri nihkumine vähemalt Eesti lõunapoolsetele aladele. Eriti selge on nii metssea kui ka piisoni arvu oluline kasv Läti tolleaegsete asulakohtade materjalis, kuid Eestiski on see märkimisväärne.

 

„Väike jääaeg” tõrjus metssea Eestist

 

Kahjuks ei kestnud arvukust soosiv aega pikalt. Umbes 14. sajandil alguse saanud oluline jahenemine, mida ka „väikeseks jääajaks” nimetatakse, oli sõralistele loomadele kõike muud kui arvukust tõstev. Sel ajavahemikul oli 3–4 suuremat jahenemise perioodi, mis vaheldusid lühikeste soojemate aegadega. Kõige jahedam oli 17.–18. sajandil, mil isegi Thamesi jõgi talviti kinni külmus. Ilmselt juba kirjalikes allikates mainitud metssea esinemine mh ka Eesti aladel on paljuski seotud nende soojenemiste ja kadumine omakorda jahenemistega. 17.–18. sajandil aset leidnud ulatuslik jahenemine sai saatuslikuks mitte ainult Eesti, vaid ka Läti, Leedu ja võimalik, et veelgi lõunapoolsemate alade metssigadele. Nad kadusid siit, et siis jälle tulla.

 

Tagasi Eestisse 1930. aastatel

 

Nad tulid taas 1930. aastate paiku. 1940. aastate alguse külmad talved küll pidurdasid levikut, kuid ainult lühikeseks ajaks. Kas metssiga lugeda põlisasukaks või tulnukliigiks, jäägu igaühe otsustada vastavalt sellele, mis suhe tal selle loomaga on. Ta on siin olnud ajast aega, kuigi pärast asustuspause on siia alati tulnud uued loomad, mitte sama asurkond ei võtnud sabad selga ja kihutanud kord lõunasuunas, kord põhjasuunas. Tundub, et ta on meile nüüd lõpuks tulnud, et jääda. Mis sest, et elada saab ta siin põhjamaal pikemalt üksnes inimese kaasabil.

 

Artikkel koos põhjaliku graafikaga ilmub ajakirjas Loodusesõber ja on müügil juunis/juulis 2015.