looduskalender.ee

 

Jaaniussituli

 

 

Jaaniusse oleme me kindlasti otsinud sellel veidi maagilisel ööl nagu ka „sõnajala õit“.

 

Helendab ainult emasmardikas. Temale pole lennuvõimet antud, seega peibutatakse lennuvõimeline isasmardikast kosilane enda juurde helendades.

 

Emasmardikas on umbes paari sentimeetrine, lapiku keha ja suurte silmadega ning sarnaneb rohkem putukavastsega. Jaanipäeva paiku võime neid öisel ajal helendamas näha metsaservades või hõredamates metsades. Rohekas helendus tekib emasmardika tagakeha tipul nn kutiikula all - lutsiferiini nimelise valgu lagunemisel rakkude fototsüütides, aga selleks on vaja hapnikku ning selleks peab emasmardikas ronima rohukõrtele ehk taimelehtedele. Helenduse intensiivsus ning tugevust suudavad emasmardikad kontrollida. Kuidas see võimalik on? Lugeda saame vaid hüpoteese.

 

Jaanimardika poolt lutsiferiini lagundamisel tekitatav valgus on „külm“ puudub nii infrapuna, kui ultravioletne spektriosa, aga olles erakordselt suure kasuteguriga: 98% läheb valguseks, ülejäänud 2% soojuseks. Säästvate tehnoloogiate arendajatel on mille üle pead murda.

 

Jaaniuss

 

Paaritunud jaanimardikas oma „laternat“ enam süütama ei pea. Munadest arenenud vastsed talvituvad metsakõdus, kuid vastseiga võib kesta isegi mitu aastat.

 

Jaaniussi pooletunnine teekond rohuliblel