looduskalender.ee

 

Kivil istus väike konn… Rohukonn kivil

 

 

Aprillis, mai alul aitasime konni üle maantee, ilmad olid väga vahelduvad, kohati külmad ning ränne kudeveekogudele venis.

 

Rohukonnast seetõttu, et nemad on meil kõige levinumad ja arvukamad – kümnest konnast üheksa, keda trehvad märkama on suure tõenäolisusega rohukonnad. Värvus võib neil teadupärast olla nii rohekas, pruunikas või hallikas, aga vihmaga või märjast rohust väljuv isend näib samuti tumedam välja. Pärast kudemist elutsetakse maismaal, päeval peitunult, jahile siirdutakse hämara saabudes, kuid pilvise ilmaga võib neid ka päevasel ajal ärgata kusagile siirdumas.

 

Aga rääkida tahtsime me hoopis noorest juba moondunud rohukonnade sugupõlvest, kes juulikuus esmakordselt maismaale ronivad ja neid võib massiliselt olla. Pärast kude aprillis, sõltus kulleste areng veekogu temperatuurist kuna koeti kuni kolmekümne sentimeetrisesse kiirelt päikese poolt soojenduvasse kaldavette, kuid moondumiseni kulus ikka paar, kolm kuud. Selle ajaga arenes välja luustik ja jäsemed. Kilpnäärme hormoonid aitavad kullese moondele kaasa – hingamiselunditeks saavad kopsud, areneb välja seedekulgla, keha hakkab katma nahk. Arenevad aju ja toes, aga saba taandareneb aeglaselt sest veest välja ronivatel „konnahakatistel“ on saba täiesti märgatav. Loomulikult jagub kogenematutel sel ajal hulganisti vaenlaseid.

 

Umbes kolmesentimeetristeks sirgunutena minnakse esimest korda talvituma. Konnade areng on pikaldane, nad saavad suguküpseks alles kolmandal eluaastal.