looduskalender.ee

 

 

Pärast Eesti taasiseseisvumist läks moodi metssigade kodus kasvatamine. Ajad olid keerulised. Kes tegeles erastamisega, kes otsis muid äraelamise ja toimetuleku vahendeid. Metsseafarmide pidamine tundus olevat tulus ettevõtmine.

 

Metssiga ja kodusiga on sedavõrd lähedased sugulased, et ristamisel annavad järglasi. Paljudes majapidamistes sellega ka tegeldi - pealegi veel edukalt. Nagu ikka, juhtus ka äpardusi. Kas murdis torm puu ja lõhkus sigade aia või ununes värav lukku panna. Igatahes vabadusse sellised kodu-ja metssea ristandeid sattus.

 

 

Praegu võib siin ja sel meie metsades kohata kummalisi musta-valge kirjusid sigu. Tegemist ongi kodu-ja metssea ristanditega.

 

Kui metssea geenid satuvad kodusea farmidesse, siis pole häda midagi. Sellist asja võib nimetada isegi aretustegevuseks. Kodusea geenide sattumine metsa on lubamatu. Kunagi ei või teada, millised tagajärjed sellega kaasnevad. Senini on inimene end looduse asjadesse toppides enamalt jaolt ainult probleeme tekitanud. Tuleb loota, et mõni lähiaja külm ja lumerohke talv viib metssigade hulgas läbi selektsiooni.

 

Ristandite suhtes võiksid seisukoha võtta jahimehed ja erialateadlased. Õige oleks kuulutada ristandid lindpriideks. Palju oleneb meist endist, missugune saab olema metssigade tulevik. Pealegi enda järelt koristama peame me ikka ise.