looduskalender.ee

Kätte jõuab talvituvate veelindude ülelugemise aeg. Seitse jääkosklat.

Ka linnuriiki on saabunud majanduskriis, laenurahaks langevate metsade saeving ja külmakraadid peletavad rähnid inimese manu. Toidulaual käib äge andmine – nii et pekitükid lendavad... 

 

Nädala neli ilmamärki:

 

 

Vilusi küla reformierakondlasest asekülavanema Urmas Salu toidulauale sattusid näljahädas kaks rohelist rähni – toidulaual käidi ikka perekonniti: „Suhteliselt arad olid need linnukesed, nagu akna lähedale läksin, nii olid nad kadunud.“ Arvata võib, et tegemist oli hallpea-rähniga, kel seljapool roheline on – rahva keeles ristitaksegi neid enamasti roherähnideks ehk meltsasteks. Hallpea tuleb talvel üsna sageli majade lähedale. Aga linnumeeste sõnul on praegu kohati ka kirjurähnide suur üleküllus – nii suur, et seda sensatsiooniks peetakse, mõnel pool Eestis kostvat iga natukese maa tagant rähni toksimist või kilkamist. Meil siin Vilusis tassib vaid paar suur-kirjurähni männikäbisid oma sepikotta töötlemiseks. Mikk Sarv ütleb, et eks rähnidel tulegi nüüd tegutseda, sest vanarahva jutu järgi põristavad just rähnid korjusepäeval, 14. jaanuaril talve selgroo puruks.

Linnumehed räägivad tänavu rähniküllusest. Suur-kirjurähn.

 

Kesknädala tuisk ajas suud-silmad nii lund täis, et jala liikumiseks polnud mingit tahtmist. Kuid põnev oli tuisus tegemisi jälgida autoroolis olles – siin on värskelt lumel näha rebasejäljed, kiirete hüpetega on üle tee põrutanud metskits, külamehe tiirataara jäljed kilomeetrisel lõigul ühest talust teise, siis tuiskab vastu täislastis palgikoorma auto ja tundub, et isegi auto sisemust pole ses lumetormis näha, teest rääkimata. Jäljed kaovad. Tegelikult kaovad jäljed kõikjalt veerand tunni jooksul, tee on nagu valge jooksev kinolint. Tuisujärgsel hommikul on lumevaip kõikjal tihedalt täis poolemeetriseid kaseoksi, justkui oleks tuisutaat kaskedelt ükshaaval habemekarvu välja kiskunud. Kaseoksad jäävad turritama ka suures sulas.

Nädal pakkus silmailuks külluslikult härmatist. Jääkristallid moorputkel.

 

Pakase hävitustööst näivad kasu lõikavat röövlid. Ja surnud liha paistab metsa all ja mere ääres nüüd jätkuvat. Merikotkad ei põlga ära korjuseid nokkida ka autoteedelt, rebased lausa lustivad teel, kus on millegipärast palju surnud hiiri. Kährikud ei kavatsegi toidupaljususe tõttu magama keerata. Üllatavalt palju on sel aastal talvitumas hiireviusid. Üks neist konutab kogu aeg siin Peipsi ääres Raja külas elektritraatidel. Pärnumaal nähti koguni loorkulli.

Nädala alguses märgati Lõuna-Eestis mitmel pool jäävikerkaari ehk halosid.

 

Peipsil on neljapäevast ka esimesed kalamehed, pärast seda kui hõljuk tegi tiiru ja tunnistas jää kandvaks. Kuid ei tea siiski kui kauaks. Vilusis on varem tekkinud jää 15 cm paksune, viimase külmaga tekkinu veidi õhem. Aga Urmas Salu ütles reedel järvelt, et jääaugus vesi siiski loksub, kas on kusagil lahtist järvepinda või surub tuul pragude kaudu vee lainetama. Kalasaak on ülemullusest veidi paremgi – eelmisel aastal jääle, nagu mäletate, ei saanudki – seda oli vaid hetke. Põhiline väljasikutatav on praegu ahven. Jää on aga nii hea, et sõida või soome kelguga, vaid üksikud tuisuvaalud tulevad ette.

Hundinuiad.

 

Nüüd on põhjust saiatükk taskupõhja poetada ja minna ja oma tuttavad pardid ning luiged üle lugeda – kestab Eesti Ornitoloogiaühingu kesktalvine veelinnuloendus, mille kesksed päevad on 17. ja 18. jaanuar. Aga kirja lähevad kõik kuupäeva, koha, liiginimede ja arvuga vaatlused jaanuaris, mis saadetakse aadressile EOÜ, Tartu pk. 227. Eelmisel aastal loeti muideks kokku peaaegu 81 000 lindu.

Taliharjapäevast algas suur liugulaskmiste aeg, mis kestis vastlateni. Parim liuglemisvahend on suusk. Ja et lapsevanematel mitte kõigil enam kombeks pole lastele suuski muretseda, siis on hea võimalus anda teine suusk võistluseks sõbrale. Võidusõidu meistriks tuleb see, kel parim tasakaal ja liuglemisoskus.