Pildistas Kaido Einama
Suur-sirmikud Võsul.
Lääne-Virumaal Võsul korjati nädalavahetusel nii välimikult kui maitseomadustelt erilisi sirmikuid. Kasvukohtadeks liivasema pinnasega rohtunud metsaservad, vahel suisa mererannad…
Noore seene kübar on munajas, seejärel justkui kelluke, täiskasvanuna laialt lamenev, läbimõõt võib ulatuda kolmekümne sentimeetrini. Kübara pinda katavad suured tumepruunid, kübarnahast moodustunud soomused heledamal põhjal. Kübara alaküljel olevad eoslehekesed on valged ja õrnad. Seenejalg on pikk, tumepruuni vöötmustriga ning jala ülaosas on suur lahtine rõngas.
Värskelt praetuna delikatess (enne praadimist paneeritud munas ja jahus). Viljaliha on pehme ning vatine, lõhnab ja maitseb veidi pähklilaadselt, aga see oleneb juba maitsjast. Pannile pane vaid seenekübarad. Kuna kasvab sageli kogumitena, saab kena söögiaja suuremale seltskonnale või kuivatada, et talvel seenejahuna roogadele või kastmetele lisada.
Võsu seenelised uurisid, kuidas suurel sirmikul ja safransirmikul vahet teha?
Foto Arne Ader
Safransirmik
Niisiis, suurele sirmikule äärmiselt sarnasel safransirmikul on kaks alamliiki.
Maitseomadustelt pea võrdväärne suure sirmikuga. Sirmik leidmisel jänesekapsakuusikus – kindlalt safransirmik. Kui safransirmiku jalalt maha lõikate ja vigastate seene eoslehti või teete kübarasse täkke, muutub vigastatud koht mõne sekundiga safraniroosaks.
Safransirmiku jalg on ühevärviline, Suure sirmiku jalg pikem ja kirju ning vigastatud koht värvi ei muuda.
Nüüd siis äravahetamiseni sarnasest, aga tinglikult MITTESÖÖDAVAST safransirmiku aedteisendist.
Kõigepealt - tema metsades ei kasva, kõige sagedamini koduaedades. Aedteisendi kübarat veidi vigastades omandab vigastatud koht safranroosa värvuse alles mõne minuti möödumisel, mitte kohe, nagu safransirmikul.
Leidub veel üks suhteliselt sarnane sirmik:
Selle seene kübar on väiksem, põhimõtteliselt mürgine seen, lõhn vänge ning ebameeldiv. Kasvamas võime leida aedades ja vahel viljaka mullaga metsades. Las ta kasvab edasi.