looduskalender.ee

Koera-pöörirohi

 

 

Nime ollakse kindlasti kuulnud, aga kes on taime kohanud?

 

Koera-pöörirohu kasvukohta otsida võib teadmatul keeruline olla, aga kokku trehvata võime nii jäätmaadel, kui ranniku läheduses. Uhke taimel võib olla kõrgust mõnekümne sentimeetri jagu, kuid päris meetriseks ta ei sirgu. Koera-pöörirohtu katavad üleni kleepuvad näärmekarvakesed. Lõhnab, mis lõhnab – haiseb päris jõledalt nagu roiskunud raibe.

 

Rohekaskollased (vahel isegi roosakat tooni) kellukesekujulised, väljapaistvalt suured õied on kirjatud lillakalt tumedate soontega. Õied paiknevad varrel ühes reas, hoides valguse poole. Segamini pole võimalik ajada ühegi kodumaa taimega, aga õitsvana kohata võime isegi septembrikuus.

  

Millest selline nimi ja veel paljude rahvaste hulgas? Kariloomad koera-pöörirohtu ei söö, aga koerad tunnevad huvi igasuguse haisva olluse vastu, mis kasvõi kaudselt lihalõhna meenutab ning ka taime närida. Koera-pöörirohi võib „inimese parima sõbra“ täitsa segaseks ajada. Legendid kõnelevad, kuidas vihavaenlase koerale söödeti koera-pöörirohu keeduvees leotatud leivatükke: oligi koer vahkvihas oma peremehele kallale sööstnud….

 

Täiesti ainulaadselt näevad välja koera-pöörirohu viljad ehk kuprad sügisel – need avanevad kaanega… Teist sarnast viljatüüpi meie looduses ei leidu.