looduskalender.ee

 

Rohetäpikud paarituvad

 

 

Paari nädala jagu võime rohetäpikuid metsateedel ja - sihtidel, niitudel või lagendikel veel kohata. Iseloomulikult kiire ning liugleva lennuga suured liblikad (tiibade siruulatust 55 kuni 65 mm), kes korra rohetäpiku määranud, sellele on nad juba kaugelt äratuntavad. Tähelepandavat värvi heledama tiibade alaküljega - rohe-kollakad, hõbejate ristvöötidega. Emasliblikad on isasliblikatest kröömike suuremad, aga nendest allpool.

 

Isasliblikatele leidub meie looduses suhteliselt sarnaseid täpikuid isegi suuruse poolest: niidutäpik, hõbetäpik, pärlmuttertäpikud, kuid neil me ei näe hõbedase ristvöödiga tagatiiva alakülge. Emasliblikaid pole võimalik kellegagi segi ajada.

 

Rohetäpik

 

Rohutäpikute esitiivad on kolmnurksed, aga tagatiivad suured ning ümarad. Põhivärvilt oranshid, kirjatud kontrastsete, tumedate tähnide ja tiivasoontega. Isasliblikate tiivanarmad on oranshid, emasliblikatel valkjad.

 

Rohetäpik

 

Veidi segadust võib tekitada see, et emasliblikaid esineb kahes värvivormis. Kas sarnased isasliblikatega (vaata ülemist pilti) või ka üpris levinud rohekashallika värvusega (Argynnis paphia f. valesina). Määramisel aitab lennupildi jälgimine ning rohetäpikute tiivakuju.

 

Emasliblikad munevad munad puukoore pragudesse, koorunud röövikud siirduvad maapinnale peitu, kus talvitutakse.

 

Röövikud toituvad kannikestel (Viola) ja tuleva aasta juuli algusest võime jälle märgata rohetäpikute valmikuid lendlemas.