Kährikulaibad maanteedel
Foto Arne Ader
Kährikulaip maanteel
Kährikkoer ehk kährik Nyctereutes procyonoides
Tavapärane vaatepilt, mis meie maanteedel juba mõned nädalad avaneb. Liiklusohvriteks enamalt jaolt tänavukevadised noorloomad. Kährikute arvukus on maru suur ning noorloomad otsivad omale „vaba“ territooriumi sest vanaloomade elukoht ei toida kogu kevadist peret ära – nii igal aastal.
See, et neid nõnda hulgaliselt maanteedel hukkub tuleb tegelikult kährikute käitumisharjumustest. Ohu ilmnedes teeskleb kährik kohale jäädes liikumatult surnut – kindlasti „petab“ lamaja ära mõne suurema kiskja või hulkuva koera, aga sarnane käitumine autotulede valguses tähendab see tahtmatut enesetappu, aga nii on ja autojuhtegi pole põhjust selles süüdistada.
Miks kährikute laibad teedele vedelema jäävad? Ei märka varavalges liiklejad just sageli linnu või loomakorjuseid sest need kaovad teedelt „maru kiiresti“. Nagu kährikute endi, kui rebasekutsikate läikivaid silmi näeme autotulede valguses teedeveertes vastu helkimas eks nad liigugi seal „kerge saagi“ lootuses. Ka päevasel ajal ei märka me just tihti kährikukorjustel tegutsevaid maanteede sanitare – vareseid või harakaid…
Inimese jaoks haisevad surnud kährikud halvasti, aga linnud ei pööra sellele küll tähelepanu. Arvatavalt segab raipega tegutsemist kährikute paksunahalisus, mis muudab sellest toitumise üpris keeruliseks ning lindudele asjatuks energia raiskamiseks.
Looduslikud vaenlased hunt ja ilves maanteele juba ei tule ja hea seegi.