Pildistas Olav Parkson
Tänavusuvine noorlind võrkaial
Peidulise eluviisiga kägusid ei näe me just sageli, sügisrände ajal on kohtumised kõige tõenäolisemad. Kägude välimikku ilmestavad pikad ning teravaotsalised tiivad, pikk ümara otsaga saba ja pikivöödiline alapool – esimesel pilgul jätab röövlinnu mulje. Aga linnu nokk reedab, et tegu pole röövlinnuga. Noorlindude sulestik hall, selg veidi pruunikam ja silmaiiris punakaspruun. Kehapikkust kolmkümmend sentimeetrit, tiibade siruulatust kuni kaks kehapikkust, kaalu saja grammi ringis.
Kägude „elustiiliks“ on olla värvuliste pesaparasiit: linavästriku, sookiuru, punarinna, võsaraadi, hall-kärbsenäpi... ehk siis käopoja kasuvanemad peavad olema putuktoidulised. Uurimused kinnitavad, et kevadel üle kümne muna munevad käo emaslinnud otsivad oma kasuvanematest linnuliikide pesi – kontrollitult kindel, et nemad suudavad ühe käopoja oma pesas ülesse kasvatada.
Teadmiseks, et kägusid võib tegutseda Eestis kolmkümmend kuni viiskümmend tuhat paari ja arvutada oskavad meist kõik palju peab kasuvanemaperesid värvuliste hulgas olema. Kõik pole siinses linnuelus nõnda lihtne.