looduskalender.ee

 

8. septembril toimunud ümarlaua vestluse pani kirja Helen Arusoo, ajakiri Loodusesõber

 

Aasta looma ümarlauas räägitu anname edasi järjejutuna. Ümarlauas istuvad  jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts, tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe, metsavana ja jahindusjääger ning loodusretkede korraldaja Vahur Sepp, zooloog ja metssea käitumismustrite uurija Ragne Oja, Looduskalendri toimetaja Gennadi Skromnov ning ajakirja Loodusesõbra toimetajad Helen Arusoo ja Mats Kangur.

 

Oleme unikaalses olukorras, SAKi taolist haigusepuhangut pole Eesti metsades seni olnud.  Nõupidamiste laua taha jahimehi küll kutsutakse, aga otsustajate sekka mitte. Niisiis ei saa jahimehed vajalikul määral kaasa rääkida tööahela kitsaskohtade lahendustes. 

 

Tõnis Korts: Praegu ühiskonnas seatakse ühed eesmärgid, aga ettekirjutatud tegevused ei lähtu mitte alati selle eesmärgi täitmisest.

 

Gennadi Skromnov: Sellepärast täna siin kõnelemegi.

 

Tõnis Korts:.  Et seda eesmärki aga võimalikult efektiivselt täita – lasta ühe hooajaga vähemalt 30 000 siga! – kuidas siis neid nõudmisi ikkagi täita? Meil pole ühtegi professionaalset ja tõeliselt sisulist nõupidamist olnud, kus jahimeeste käest oleks küsitud: millised on teie reaalsed võimalused. Meie omalt poolt oleme kogu aeg teada andnud, et me oleme MTÜ (nagu golfiklubi) ja me tegutseme omal vabal ajal jahindusega.  Meil on loomulikult teatud seadusest tulenevad kohustused, mida me hoolega täidame. Aga sel juhul vaatame selle tööahela koos läbi, kuidas eesmärke teostada. Aga seda pole tehtud. Ja ongi juhtunud selline olukord, et tänaseks tehtud otsused ei toeta seda eesmärki – küttida 30 000 metssiga ühe hooajaga ja  ka uus sööda reguleerimise käskkiri ei toeta seda eesmärki.

 

Miks ei kuulda jahimehi, kui nad ütlevad, et see nõnda ei toimi?

 

Tõnis Korts: Mitte miks ei kuulda, vaid miks ei küsita.Tänaste otsuste tegemise protsessi ei kuulu jahiekspertide ära kuulamine. Tänased otsused on olnud poliitilised. Ka meie jahimeeste seltsi poolt käis Karolin Lillemäe sealsamas Itaalias Parmas ekspertide kokkusaamisel ja ütles, et koos istusid tublid inimesed, aga nende hulgas polnud jahiteadlasi ega jahindusbiolooge , ent just nemad otsustasid asjade üle!  Meil on täpselt samuti.  Ma ise olen esindajana  istunud keskkonnakomisjonis, kus üks poliitik ütles, et me peame nüüd kohe otsuse vastu võtma, sest rahvas vaatab meie poole. Katsusime küll rääkida otsuse sisu kvaliteedist, aga sellest polnud kasu. Tänasel päeval on poliitiline surve nii suur, et ekspertide kaasamine tuuakse sellele ohvriks.

 

Gennadi Skromnov: Miks me eelmisel aastal valisime aasta loomaks metssea – oli selge, et katk jõuab Eestisse. Me seisame tegelikult ju katastroofi lävel, aga siiamaani pole toimivaid otsuseid vastu võetud. See katk võib meid väga kaua Eestimaal kimbutada – kümme aasta või rohkemgi.

 

Vahur Sepp: Jahinduse põhiülesanne on hoida tasakaalu inimühiskonna ja metsloomade vahel. Praegu oleme jõudnud selleni, et jahimehed peavad selle tasakaalu saavutama. Et sigade arv on nii suureks kasvanud, on inimese süü. Kui seda katku poleks tulnud, oleks me pidanud nii ehk naa midagi metsseaga ette võtma, sest meie taimekooslused juba kannatavad – siga sööb palju “juurikaid”. Praegu see katk on justkui üks inimese poolt tehtud vigade parandus.  Me peame endale püstitama eesmärgi, et kui palju meie looduses võiks elutseda metssigu. Kunagi 1970. aastatel, kui alustasin jäägriametis, oli Eestis kusagil 8000 siga ja metsseajaht oli üsna eksootiline ning kõigile jahimeestele looma ei “jätkunud”. Aga ka karu ei jätku ju ka nüüd piisavalt, ning ometi on karujaht väga tore asi. Me peaks paika saama, kui palju meil metssigu peaks metsa jääma ja meetodid, millega oleksime suutelised kiiresti arvukuse nende numbriteni viima. 

 

Andres Lillemäe: Kas sa mäletad, kui meil oli jahimaade korraldus?

 

Tõnis Korts: Just, see on puudu. Kõik, mis Vahur rääkis on õige, et metssigu on palju, aga miks see nii on, see pole kohe kindlasti jahimeeste süü. Sest organiseeritud jahimehed on alati seisnud selle eest, et riigi roll oleks arvestatav looduses elusressursi suunamisel, see aga pole nii. Me pooldame selles osas n-ö paksemat riiki. Sellepärast, et inimeste huvid on nii erinevad ning kui riik ei reguleeri, ei saa ka midagi teha - tekibki selline kaos nagu praegu. Jahimees on alati tegutsenud riigi institutsioonide juhtimisel ja mina ei saagi aru, miks ulukiuurijad pole eriti järeldusi teinud sigade arvukuse kõvera kasvu jälgides ja pole midagi varematel aegadel öelnud.  Kui nüüd viimase jahiseadusega kaotati üldse ära jahimaade korraldus, mis tegelikult määras loomade söötmiskohad väga täpselt samuti nende arvukuse, siis nüüd ei reguleerita asja pea üldse. Jahimehed ei ole olukorda selliseks muutnud.  Kui vaadata jahiturismi, mida mõni kogukond maal korraldab – siis riik ei ole seda keelanud ega pidanud vajalikuks reguleerida. Nii ongi meil tekkinud olukord, et kohati on metsa  tekkinud “sigalad”.  Jahimeeste selts ütleb: selline olukord ei ole normaalne, aga me ei saa tänasel päeval sellist ettevõtlust ei suunata ega ära keelata, puudub lihtsalt alus ja õigus.  Seaduse järele on see kokkuleppe küsimus. Siinkohal ütlevad jahimehed: riik, palun, ole siin kohtumõistja ja aitaja.

 

Vahur Sepp:  Võiks ju nii teha, et jahimeeste seltsi mehed istuks omavahel kokku ja ütleks, ärme jama, ärme aja seda arvu nii kõrgeks.

 

Tõnis Korts:  See pole võimalik, sest me oleme täna alt ülesse organisatsioon, ehkki oleksime heameelega ülalt alla organisatsioon nagu näiteks Poolas. Me ei saa jahimehi käskida, ainult paluda. Me võtaks hea meelega kogu ressursi majandamise enda kätte nii toimivad asjad Rootsis.  Jahinduses on palju ressurssi, saaks isegi teaduspoole ning muud kulud sh kahjude hüvitamine ära majandada. Aga meile öeldakse, et vabaturu tingimustes ei ole see mõistlik. Miks me täna seda puuduvat riigirolli rõhutame – nimelt ühe Keskkonnaministeeriumi poolt ette nähtud meetme osas läheb kohe sõjaks.  Meede näeb ette, et  maaomanikele antakse praegu piiramatu voli suuruluki, metssea küttimiseks. See on juba tänaseks käivitanud omanike hulgas uute söödakohtade rajamise. Kui maaomanik otsustab söödaplatsi rajada, pole jahimeeste seltsil seal praegu mingit sõnaõigust. Ka ametitel mitte. Oma maa, ise tean mis teen. Jällegi üks samm, mis ei toeta, aga hägustab eesmärki viia alla metssigade arvukust. Praegu ei ole vaja uusi söödakohti juurde rajada. Aga sisseviidav muudatus seda just soosib. Kui tänaseks on seatud riiklik eesmärk viia sigade arvukus alla, siis oleks ka vaja teada, mis on see teaduslikult põhjendatud miinimum arvukuse osas. Seda aga ei teata. Kobatakse pimeduses. Euroopa nõupidamistel lepiti 5 isendit 1000 ha kohta, meil räägitakse mingist 1,5 isendist. Oluline pole keskmine tihedus üle Eesti. Oluline on isendite arvukus, sobival maaalal. Tarastatud lambakarjamaa on üks asi, lage linnaümbrus on hoopis teine jne. Rohkem professionaalsust.

 

Järjejutt jahimeeste ümarlauast jätkub.