looduskalender.ee

 

Luukarits

 

 

Kaamerapildis tegutsevad usinalt luukaritsad kuni forelle kohal pole. Nemad ongi meie ogalikuliste seas kõige pisemad, pikkust aastastel kaladel umbes kolm sentimeetrit, vanemad isendid kuue kuni seitsme sentimeetrised. Luukaritsate kehakuju paistab süstjas, suu ülespoole suunatud ning äärmiselt peene sabavarrega, mis kohe silma hakkab. Seljavärvilt võivad luukaritsad olla päris erinevad tooni ning seljalt algavad vöödid ulatuvad mõnel isendil kuni kõhu servani. Seljauime ees paiknevad sagedamini üheksa oga, mis võivad asetseda püstiselt või seljale liibunult. Kõhuuime ees võime märgata ühte liikuvat oga. Soomused luukaritsa keha ei kata, väikeste luukilbikestega on kaetud sabavars – tundub vaenlaste vastu päris tõhusa „kaitserüüna“.

 

Pisikesed luukaritsad toituvad sellest, mida kätte saavad: alates zooplanktonist kuni marjast koorunud kalamaimudeni. Jõeforellide kudepesasid, mis kruusaga kaetud luukaritsad rüüstata ei suuda. Kui aga mõni marjatera on kudepesast välja uhutud või kudemisel veevoolu poolt kaasa viidud - see luukaritsa saagiks langeb.

 

Inglased on luukaritsate elukorraldust uurinud: pisikestel kaladel pole erilist ajumahtu ja intelligentseks neid pidada ei saa. Kuid nad on äärmiselt jäljendamisvõimelised ehk siis matkivad edukalt liigi säilimise mõttes suuremate kalade käitumist ning toiminguid.

 

Kaamerapildi napsas Hagnat, LK foorumist