Sügisest alates elavad rebased oma territooriumil üksikeluviisiliselt ja ei salli seal suguvendi. Toitutakse pisinärilistest, aga metsades on veel marju ja viljapuude all õunu, millest reinuvaderid lugu peavad.
Püüdma peab pisinärilisis, rohkem uru – või leethiiri. Suht lühikeste jalgadega rebased pole väga head jooksjad ning jahitaktika koosneb vaiksest hiilimisest (neil on haruldane kuulmine) ja jaht lõpetatakse kiire hüppega - õnnestumised vahelduvad ebaõnnega. Teiseks oluliseks toiduallikaks on metsa alt leitud raibe, sõraliste jaht kestab. SAK-i piirkondades hävitatakse katku kätte lõpnud metssigu sest rebastele taud ei nakka.
Pisike rebane
Noored rebastekutsikad elavad augusti teisest poolest iseseisvat elu. Alul sallivad vanaloomad neid veel oma territooriumil, mis ju kutsikate sünniala. Sügise jooksul peavad noorloomad omale elukoha leidma – avastatakse oma jaoks täiesti uut maailma ning see aeg on neile ohtlik. Hõlpsa söögipoolise leidmiseks tuiatakse maanteedel ringi, tihti näeb autojuht pimedas teeveeres varitseva rebase silmi vastu läikimas. Varavalges maanteedel liikleja märkab omakorda öösel õnnetult hukka saanud noorloomi…