looduskalender.ee

 

 

 

Vastu talve on pöialpoisid meie oksametsades: kuusikutes või kuuse enamusega segametsades, samuti männikutes ning ranniku kadastikes usutavalt arvukaim linnuliik. Paigalindudele saabub veidi lisa nii põhjast, kui kirdest, aga öörändureid on keeruline märgata. Päevasel ajal toimetavad sõbralikult väikestes parvedes kuni kümmekond lindu, kes soojuse säilitamiseks koonduvad pimedal ajal nn „linnupundardeks, et pakaseöid üle elada…

 

Suurem osa lühikesest päevast kulub imepisikestel pöialpoistel toiduotsingutele. Aasta läbi putuktoiduliste elu pole talvisel ajal hõlpus. Ämblikulaadseid, väikseid putukaid või nende vastseid jahitakse puuokaste vahelt, hooghännalisi ning lesti puukoore pragudest, maapinnale pudenenud metsaprahist, aga ka kive katvast samblast.

 

Euroopa pisemate lindude pikkus jääb alla kümne sentimeetri, kaalu viis kuni seitse grammi. Pöialpoiste seljasulestik on oliiviroheline, kõht helehall, kollaka varjundiga. Tiibadel kaks kitsast valkjat vööti ja lühike saba.

 

Pöialpoiste silmatorkava tunnusena võime märgata lindude pealael mustaga ääristatud „kuldset“ pikitriipu, mis emaslindudel kollakam. Isaslindude kuldses triibus leidub leekpunaseid sulgi ning seetõttu näibki peatriip veidi tumedam. Nööpnõelapea sarnastel tumepruunide silmade ümbrus on helehall, pisike nokk mustjaspruun, jalad pruunid.

 

Sageli riputakse okstel pea alaspidi nagu tihased või harrastatakse lühiajalist paigallendu, sarnaselt koolibrile – maailma väiksemale linnule.

 

Hinnanguliselt võib varatalvine arvukus küündida isegi miljoni isendini.