looduskalender.ee

 

Taliviu

 

 

 

„Talvevõõraid“ oli möödunud talvel päris arvestataval määral ja nii ka tänavu. Taliviude arvukus aastati kõigub, aga hindame talvisel ajal neid tuhande isendi ringi. Talvituvaid või läbirändavaid taliviusid vanasti tänu sarnasusele meil nii pesitsevatele, kui ka talvituvatele hiireviudele usutavalt ei eristatud nii puudus neil  isegi oma nimi.

 

Nüüd mil talv on äkitselt alguse saanud hulguvad taliviud rohkem ringi, et leida häid toitumiskohti. Suur osa lühikesest talvepäevast kulub saagiotsinguile heinamaade ning põldude kohal rappelendu tehes või mõnel kõrgemal postil ehk puul istudes, et maapinnal toimuvat tähelepanelikult jälgida. Vahel võime märgata isegi mitmeid taliviusid korraga ju siis on tegu hää hiirejahiks sobiva maaalaga. Pole haruldased juhud, kus kütitakse samal territooriumil koos talvitavate hiireviudega.

 

Nüüd peaks nende käitumist ja välimiku iseärasusi võrdlema. Taliviud näeme nn rappelennul päris sageli, aga hiireviu paigallendu näeb harva ehk vast enne, kui hiirt lumel rünnata.

 

Taliviu sulestik jätab helepruuni mulje, hiireviul tumepruuni. Suuruselt on nad suht sarnased, tume hiireviu kröömike pisem. Tiibade siruulatus on taliviudel pea poolteist meetrit ehk rohkem, kui hiireviudel ning taliviu hele kõhualune ja pea valged tiivaalused on heaks eristamise tunnuseks. Hiireviu lennupildis näeme nii kõhualust, kui tiibade alakülgi pruuni ja heledakirjutena.

·         

Hiireviud kannavad aasta läbi sarnast sulerüüd, aga emaslind on röövlindudele omaselt õige natuke suurem.

 

Taliviudel on isaslinnu pea ning rind tumedamad, kui kõht, sabal näeme mitut tumedamat vööti, enne tipuvööti. Emaslinnu kõhusulestik näib tumedam, kui pea ning rind ja sabal on enne laia tipuvööri, ainult üks must kitsas vööt.

 

Määramine talvises looduses peaks veidi kergemaks osutuma.

 

Hiireviu