looduskalender.ee

 

Kaljukotkas

 

 

Suur osa meil pesitsevatest meri- ja kaljukotkaste vanalindudest veedavad talve „kodus“. Vähearvukalt saabuvad lisaks põhja, ida, aga vahel ka rändureid lõuna poolt - enamuse moodustavad noorlinnud, nemad on rännuhimulisemad sest maailm tahab avastamist.  Kaljukotkaste talviseks arvukuseks hinnatakse kuni paarsada isendit: meil pesitseb suvel ümmarguselt kuuskümmend maakotka paari.

 

Arne pildil näeme noorlindu - iseloomulike valgete laikudega alatiibadel ning sabatüvikul.

 

Pesitsevate vanalindude sulestik kujuneb välja kuuendaks eluaastal ja vahel isegi aasta hiljem. Selleks ajaks on alatiibade valged laigud kadunud ja ka sabatüvik on ühtlaselt pruun. Pea ning kaelasuled kuldpruunid, olles selgelt heledamad, kui selg ja tiivad. Nokatipp must, vahanahk kollane.

 

Võimsate lindude tiibade siruulatus küünib kahe meetrini. Teadmiseks, et kui isaslinnu kaal võib küündida kolme ja poole kiloni, siis emaslind võib kaaluda isegi kuni paar kilo enam. Sugudevahet pole looduses praktiliselt võimalik eristada.

 

Elupaikadeks rabamaastikud, koos nende äärealadega - ikka seal, kus inimtegevuslikku häirimist vähem. Inimpelglikke vanalinde võibki kohata pesitsusterritooriumi ümbruses. Noorlinde hulgub vahel ka mererannikul.

 

Talvel peetakse jahti valgejänesele, metsisele, tedrele, laanepüüle ka rongale, aga sageli toitutakse maastikul leitud korjusel või ka  SAK-i surnud metssigade raipest.

 

Maa- ja merikotkast me talvisel ajal kohata võimegi, teised meie kotkad veedavad talve lõunapool.

 

Merikotkas