looduskalender.ee

 

Vesipapp külma ei karda

 

 

Mida kõike on loodus välja mõelnud liikide ellujäämiseks karmides talvetingimustes – 18 kraadises pakases üks hull aina sukeldub! Külmkapi sellist temperatuuri kutsutakse sügavkülmaks.

 

Tähtsa kirikhärra rõivaste järgi nime saanud vesipapil polegi neist kraadidest sooja ega külma, sest temale on talvine sukeldumine jäisesse vette normaalsus ja ellujäämise pant. Eks vee all olegi soojem. Vesipapp on ainuke kodumaa värvuline, kes toidu hankimise nimel sukeldub ja suudab kiirevoolulise jõe või oja põhjas vastuvoolu sibada.

 

 

Meie kärestikulistele jõelõikudele saabuvad vesipapid harilikult oktoobri lõpus Skandinaaviast, kahe käe sõrmede jagu pesitseb Norra rahvuslinnu paare ka Eesti vetel.

 

Pikad ja külmad ööd veedab lind mõnes jõeäärses kaldaõõnsuses. Väidetavalt valivad vesipapid oma kaasa välja just siin talvituspaikades, et koos juba märtsikuus Põhjalasse teele asuda ning sünnimaal pesa rajada.

 

Minge näiteks Nõmmeveski vana elektrijaama juurde ja vaadake kärestikke  Vasaristil ehk Taevaskojas või Keila-Joal. Neis paigus on nad praegu kindlalt kohal.

 

Võldas kuulub vesipapi toidulauale

 

Vesipapi toidulauda kuuluvad vee selgrootud ja väikesed kalad ning ka suuremate kalaliikide maimud. Kaladest on papi kõhust ja räppetompudest leitud võldase, jõeforelli, ogaliku, lõhe, viidika, luukaritsa, mudamaimu, särje, latika ja nuru seedimata jäänuseid. Selgrootuid põhjaloomakesi otsib ta kivikeste alt neid paigast veeretades, et sinna talveks varju pugenud puruvanad, kirpvähid, vesikakandid, kiilivastsed jt elukad jääservale tuua ja ära süüa. Kivikeste alt päevavalgele tulnud lõhe- või forellimuna sobib ampsuks väga hästi.