looduskalender.ee

 

 

Kuni aastavahetuseni oli metskitsedel „musta maaga“ elu nagu lill, osad polnud isegi talvekarjadesse koondunud.

 

Kui lumeluugid taevas lahti keerati tuli koonduda toitumispaikade lähedusse. Päris paksus lumes liikumisel kasutatakse tugevamate vanaloomade radasid ja inimeste poolt lahtilükatud kõrvalteid. Viimased karmid talved 2010 ja 11 mõjusid meie kitsekarjadele laastavalt, kuid meie metsadesse jäid alles kõige tugevamad ja elujõulisemad isendid. Viis aastat hiljem on metskitsed uuesti märgatavad.

 

Kuni sulailmade saabumiseni pole pakasest hoolimata elul metsas viga midagi – lund ei kata jääkoorik ning magamisasemete kaapimine pinnaseni pole raske, seda peavad loomad tegema kopsupõletiku vältimiseks. Pärast esimest korralikku sula tekib lumele korralik jääkoorik ning metskitsede elu muutub tunduvalt raskemaks.

 

Vähema lumikattega kohtades toituvad metskitsed puhmarindest ehk näiteks mustikavartest, aga neid peab lume alt välja kaapima. Kui lumeolud raskemad, toitutakse põõsaste või puude võrsetest. Äraelamiseks vajalik toidukogus peaks olema vähemalt poolteist kilo.

 

Sokusarvedega on küll tänavu midagi „valesti“. Nii on alati olnud, et noored sokukesed hulguvad sügisest saadik oma habraste pulksarvedega ringi ja vanemad isasloomad on nudid. Oleme harjunud, et täiskasvanud sokud hakkavad „meheuhkust“ kasvatama alles veebruari teisel poolel ja sarved saavutavad täismõõdu aprilli lõpupoole. Nagu me Ahto videost näeme on sokul päris ilusad karvased sarved kasvatatud ja see pole ainus selline kohatud sokk jaanuarikuus.

 

Metskitsed

 

Mille järgi erisoolistel kaberitel vahet teha, kui osadel sokkudel veel sarvi pole? Emasloomade sabapeegel näib asetsevat veidi kõrgemal ning paistab veidi suurem välja, kuid see pole kindel reegel. Anaalpiirkonnas märkame kollakate karvadega tutti, mida tagajalgade vahelt näha ning tundub „sabana“.

 

Mõnel emasloomal joonistub sabapeeglist suisa „südame kujutis“, aga seda ainult talvekasukas.

 

Metskitse jäljed